[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aru|päine ‹-se 4› ‹adj›
hrv selline, kel aru, mõistus peas, arukas. *Seal olen minagi esmakordselt näinud maailmavalgust ja arupäiseks saades kaasa elama hakanud oma isa saatust. J. Kärner.

hinge|sugulane
see, kel on kellegagi hingesugulust. Me oleme sinuga mõneti hingesugulased. Jaan ja Jaak on omavahel hingesugulased.

hulkur ‹-i, -it 2› ‹s›
paigast teise rändav v. rännata armastav isik; isik, kel ei ole kindlat tööd ega asupaika, hulgus. Kodutu, peavarjuta, vilets hulkur. Ta ei andnud oma tütart tühipaljale hulkurile. *..läksid nemadki läbi siinsete külade, muretud hulkurid, kõigiti karastatud parvepoisid. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: ilma|hulkur, maantee|hulkur, ööhulkur.

isatu ‹1› ‹adj›
ilma isata; selline, kel pole isa. Isatu laps. Isatuks jääma.

kaelus|hakk [-haki]
zool must hakk, kel on helehall kaelasulestik (Corvus monedula soemmeringii)

kaelus|hiir [-e]
zool koduhiirest suurem näriline, kel on ruugjaskollane vööt v. laik rinnal (Apodemus flavicollis)

kameeleon ‹-i, -i 10› ‹s›

1. zool peamiselt Aafrika ja Aasia troopikas ja subtroopikas puudel elutsev sisalikutaoline pika haardsabaga loom, kel on võime oma nahavärvust kiiresti muuta (Chamaeleo)
2. piltl oma seisukohti kiiresti muutev isik. Poliitiline kameeleon. Ta läheb kergesti kompromissidele, sest on oma olemuselt kameeleon.

kaugsõidu|tüürimees
mer tüürimees, kel on kaugsõitude õigused

kius|vaalalised pl
zool alamselts vaalalisi, kel on hammaste asemel suulaes ristipidi asetsevad sarvplaadid (Mysticeti)

kodanik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›

1. jur teat. riigi elanikkonda kuuluv isik, kel on selle riigi põhiseaduses ettenähtud õigused ja kohustused. Eesti Vabariigi kodanik. Kodanike põhiõigused, põhikohustused. Immigrandist sai hiljem Ameerika Ühendriikide kodanik.
2. elanik, asukas; isik. Tallinna kodanikud. Kodanike vastuvõtt.
▷ Liitsõnad: aukodanik; ilma|kodanik, maailmakodanik.
3. aj linnakodanik

kromanjoonlane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
antr kivi- ja pronksiajal elanud hominiid, kel olid kõik pärisinimese tunnused

kuivamaa|inimene
kõnek inimene, kel pole kokkupuudet mere ja rannaga

kuur|vürst
aj Saksa-Rooma riigis vürst, kel oli Saksa keisri valimise õigus. Saksi, Brandenburgi kuurvürst.

käsi|jalgne ‹s›, käsijalgsed pl
zool hõimkond meres elavaid selgrootuid, kel on kahest poolmest koosnev karp (Brachiopoda)

lootusetu ‹1› ‹adj›

1. selline, mille v. kelle suhtes pole mingit lootust, väljavaadet v. võimalust. Lootusetu olukord, haigus, armastus. Tühi ning lootusetu töö. Haige seisund on lootusetu. Otsib ka kõige lootusetumast olukorrast väljapääsu. Vangilaagrist põgeneda oli üsna lootusetu. Sellist lootusetut pessimismi kohtab harva. Tuli jätta lootusetud lepituskatsed. Maletaja suutis partii lootusetust seisust viiki mängida. Lootusetu 'parandamatu' käpard, lollpea, lobamokk.
2. selline, kel pole lootust, kes v. mis on lootuse kaotanud. *Okupatsioon laostab teda [= rahvast] samuti. Aga lootusetu ei maksaks olla. L. Promet. *Kuulda saanud, et ma laevamehe kohta otsin, tegi ta üpris lootusetu näo. H. Sergo.

lugu|pidamatu
selline, kel puudub lugupidamine kellegi v. millegi vastu. On lugupidamatu vanemate inimeste vastu. Lugupidamatu suhtumine raamatutesse, vaimuvarasse.

luule|andeline
selline, kel on luuleannet. Luuleandeline noormees.

maksu|võlgnik
isik, kel on maksuvõlga

muretu ‹1› ‹adj›
ilma mure(de)ta, selline, kel v. kus ei ole muresid, ei ole vaja muretseda. Õnnelik ning muretu inimene. Muretu nagu lind oksal. Elab muretut elu. Muretu lapsepõlv, muretud vanaduspäevad. Muretu suhtumine, käegalöömine. Kostis laste muretut naeru. Ta on võrdlemisi muretu loomuga 'mittemuretsev' inimene. Muretu nägu. *Mart ärkas küll enamasti ise, aga nii muretu oli veel lamada ja oodata ema hüüdmist. K. Ristikivi.

mängu|vaba
(võistkonna v. võistleja kohta, kel teat. päeval v. ajal ei ole mängu, võistlust). Meie naiskond on täna, järgmised kaks päeva mänguvaba. Homme on tal, teatris mänguvaba päev.

möku ‹6›
kõnek
1. ‹s› inimene, kel puudub pealehakkamine, ettevõtlikkus; saamatu, kohmakas, menutu inimene. Jaan on täitsamees, aga Mait on igavene möku. Möku ja nohik on ta olnud kogu elu. Mökudel pole tüdrukute juures edu. Mis sihukese mökuga peale hakata?
2. ‹adj› ettevõtlikkuseta, saamatu, kohmakas, menutu. Ta oli juba koolis möku poiss. *Esiteks pole eesti mehel püstolit käepärast ja teiseks on ta ikka möku ka. T. Kallas.

naiste|mees
mees, kel on naiste juures edu; naistemaias mees, naistekütt. Igavene napsi-, nalja- ja naistemees. Vaikne tossike on mõnikord kõva naistemees.

napi|hambuline, napihambulised pl
zool selts imetajaid, kel hambad kas täielikult v. osaliselt puuduvad (Edentata)

nina|sarvik
zool Aafrika ja Kagu-Aasia suur peaaegu karvadeta paksunahaline kabjaline, kel on nina- ja laubaluude kohal 1 v. 2 sarve. Must, valge, india, jaava, sumatra ninasarvik.

patroon ‹-i 21› ‹s›

1. aj isik Vana-Roomas, kel oli teise suhtes kaitsja v. hooldaja õigusi. Suurmaavaldajatest patroonid.
2. piltl kaitsja, soosija. Hiinas peeti naiste patrooniks kuujumalannat. Gildid võtsid oma patrooniks mõne pühaku. Noorel kunstnikul oli rikas mõjuvõimas patroon. IV üldlaulupeo patroon oli Eesti Kirjameeste Selts. Sibeliuse nädala patrooniks oli Soome president.

suu ‹illat suusse e. suhu 15› ‹s›

1. seedekulgla osa huultest neeluni. a. huuled v. kogu vastav ala näost (ka loomadel jm. elusolenditel). Suur, väike, lai, kitsas, täidlane, veretu, kahvatu, punane, värvitud, ilusa lõikega suu. Kala, konna, mao suu. Kassipoja roosa suu. Koer lakub pärast söömist suud. Suu on külmast pakatanud, kange. Käänas, väänas, krimpsutas, muigutas suud. Kõverdab, vingutab põlglikult suud. Tõmbab, veab suu krookesse, kõveraks, prunti, torru. Suu on pruntis, torus. Pigistab suu pisikeseks kokku. Hoiab suu kramplikult koos, kinni. Suu kisub nutule, viltu, pänni, naerule, muig(v)ele. Suu on muig(v)el, naeru(ki)l, irvel, muheluses, naerust kõrvuni. Pool suud naerul, pool tõsine. Suu hakkas värisema, oli krambis. Nutuvõru suu ümber, suul. Naeratavi, võbelevi sui. Teravad kortsud ümber suu, kummalgi pool suud. Maigutab maitset proovides suud. Matsutab süües suud, suuga. Kõrvetas kuuma teega suud. Pühkis lapse suu rätikuga puhtaks. Pani sõrme hoiatades, vaikusele manitsedes suule. Poiss surus oma suu vastu neiu suud, suudles neidu suule. Tal on juba hall habe suus. Hoidsin, vedasin, juhtisin hobust suu kõrvalt. Pahmaja härja suud ei peaks kinni siduma. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. b. suuõõnde viiv ava, üla- ja alahuule vahe, suuava. Avab, suleb suu. Suu praotus, sulgus. Suu vajus imestusest lahti, ammuli. Arst palus patsiendil suu avada, lahti teha. Vahtis küsijale ammuli suuga, ammuli sui otsa. Haigutab suure suuga. Naerab pärani sui, täie, lahtise, laia suuga. Hingab läbi suu, suu kaudu. Suust suhu, suult suule hingamine. Ahmis lahtisi sui õhku. Ajab keele suust välja. Koeral on kuuma ilmaga keel suust väljas. Köhides pane käsi suu ette, hoia käsi suu ees. Pistis nõutult näpu suhu. Seisis, näpp suus. Hoidis suitsu, kustunud piipu suus. Ema andis, pani lapsele rinna suhu. Koer ahmas kondi suhu 'hammaste vahele', kandis konti suus 'hammaste vahel', kaotas kondi suust. Tõstis kruusi, pudeli suule ja jõi. Õllekann käis suu pealt suu peale. Pistis sõrmed suhu ja vilistas. Kas sina oskad sõrmed suus vilistada? Õmbleja pistis nööpnõela suhu 'huulte vahele', võttis nööpnõela suust 'huulte vahelt'. Siga plahvib suure suuga, laia lõuaga 'ahnelt' süüa. See toit ei lähe mul suust sisse 'on väga vastumeelne, võimatu suhu võtta'. Haigus tuleb sisse suu kaudu, läbi suu. Pane suu kinni, muidu süda jahtub ära! (öeldakse sellele, kel suu lahti). Surm on suu ääres, suu juures, suu ees 'väga ligi'. Ütleb igaühele suu sisse 'otse', mida arvab. Ta on otse surma suust pääsenud. Suur tükk ajab suu lõhki. c. suuõõs (vahel ka huuled ja suuava kaasa arvatud). Suu tundub kuiv, mõru, kuivab, kõrbeb. Ta suu haiseb, suust tuleb halba lõhna. Hambad lõid suus külma pärast lõksu. Tal on hambad suus puseriti. Tal on suu valgeid hambaid täis, kõik hambad suus, pool suud hammastest lage. Lapsel tulid hambad suhu, on juba mitu hammast suus. Kuldil on suured kihvad suus. Joo kohvi, saad suu soojaks. Hea toidulõhn teeb suu vesiseks, paneb suu vett jooksma, toob sülje suhu. Vaatas teiste söömist vesise suuga pealt. Ahmis suu toitu täis. Toit, pala käib suus ringi, ei taha alla minna. Ei saa toitu suust alla. Võttis vett suhu ja purskas triigitava pesu peale. Pehmed pirnid lausa sulavad suus, suhu. Suu on toidust pungil. Ära topi suud nii süüa täis. Täis suuga, pungil sui ei räägita. Söö enne suu tühjaks, siis võta järgmine suutäis. Võta kommi, tee suu magusaks. Lutsib kommi suus. Tõsteti toitu ette ja pandi suud liikuma. Toitu mäluvad suud. Süües suu ei väsi. Neil pole midagi suhu panna 'süüa'. Pole paar päeva midagi suhu saanud 'söönud'. Seda toitu, jooki ei võta ta oma suhu, suu sissegi. Ei võtnud ivagi suhu, enne kui teised koju jõudsid. Minu suu pole seda toitu veel maitsta saanud. Õlut jätkus, keegi ei jäänud kuiva suuga 'ilma joogita'. Nutumaik, nutu maitse tuli suhu, on suus. On nii pime, et ei näe sõrme suhu pista. Räägib pudinal, nagu oleks suu kuuma putru täis. Pane soola oma suu 'maitsmise' järgi. See raha on oma suu 'söömise' kõrvalt kokku hoitud. Mis hundi suus, see hundi kõhus.
2. kõnetrakti osa, kõnelemist (jm. häälitsemist) võimaldav elund. Laul, naljad, vile suul, suus. Ärge uskuge, mis inimeste suud räägivad. Olen seda mitmest suust kuulnud. Pole ise näinud, ainult teise-kolmanda suu läbi kuulnud. Lapse suu läbi, lapse suust pead sa tõde kuulma. Kelle suu kaudu see jutt on liikvele läinud? Millest süda täis, sellest räägib suu. Ta suu ei reetnud rõõmu. Ta suu jäi tummaks, sõnatuks. Ootab sõna ta suust. Ei taha ta nimegi suhu võtta. Tal on nagu tropp suus, ei tule sõna eest ega takka. Hea uudis tõi naljasõnad suhu. Palvesõnad jäid tal suus, talle suhu kinni. Laskis suust vänge vandesõna. Paha sõna oli tahtmatult suust lipsanud. Kurjad sõnad olid tal vastuseks suus valmis. Seadis suud krõbedaks vastuseks. Andis oodata, kuni sõna ta suust kukkus. Tema suu ei seisa vait. Laps hoidku, pidagu suu kinni 'olgu vait, ärgu segagu vahele', kui täiskasvanud räägivad. Ta suust ei tulnud enam sõnagi. Sai suust vaikse tere. „Oih!” libises kiljatus neiu suust. Ajab suust jama (välja). Seda on ta oma suuga lubanud, kinnitanud. Sa ise oma suuga käskisid nii teha. Laskis end sõbra suu läbi vabandada. Vahtis rääkijale suu sisse, rippus üksisilmi rääkija suu küljes. Tal lausa osta, kisu sõna suust. Kas sul endal suud peas ei ole, et mina pean küsima? Kus su suu siis oli, kui sai asja seletada? Ennast õigustama on kõigil suud peas. Jutt levis suust suhu. Armsama nimi oli tal alailma suus. Tema suust pole keegi head sõna kuulnud. Ega küsija suu peale lööda. | piltl. Valetab, nii et suu suitseb, vahutab (peas). Võiksid suule prundi ette panna. Sõnad surid, hangusid suhu. Veeretab iga sõna suus 'on aeglase jutuga'. Räägib niisuguse hooga, et sõnad lähevad suus sõlme. Lükka ta suule riiv ette, et vait jääks. Mure surub ohke suule. Nüüd olen klatšimooride suus 'kõneaineks'. Tal on suur suu, mis kõik välja lobiseb.
3. kõnek kõne, kõneosavus; kõnepruuk, suuvärk. Küll on sel poisil suu! Kus on suu peas! See sõna, kõnekäänd on jäänud ainult vanemate inimeste suhu. Pärimus on levinud mitme põlvkonna suus. Tema suus kõlab see väljend võõralt. Rahva suust üleskirjutatud laulud, jutud. Ta on suult õige ropp mees. Niisugust sõna tema suus ei ole. Selle sõna olen vanaema suust õppinud. Eit oli oma suu poolest kuulus. Häbenegu oma riivatut, rumalat suud! Tema suud kartsid kõik. Ta on oma suu pärast kinnigi istunud. Teenib endale suuga leiba. Muheda suuga naljamees. Suuga kiidab, südames laidab. Mahlaka, lopsaka suuga jutustaja. Vaikse, kidakeelse suuga mees. Õige lahvatu suuga moor. Ta on üsna lahtise suuga 'otsese jutuga' mees. Talitse, taltsuta oma suud 'vali sõnu', kui vanema inimesega räägid! Külarahva suus oli ta nimi Keku. Rahva suud ja suurt teed ei saa kinni panna. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
▷ Liitsõnad: lapsesuu.
4. kõnek nägu. Magas suu(ga) seina poole. Kass istus maha ja hakkas suud pesema. Ema ei sallinud, kui tuldi tema suu ette tühje jutte veeretama. Suu ees räägib üht, tagaselja teist juttu. Istuvad pingil, suud vastakuti, suu suu vastu. Lastel on suud kriimus, pesemata. Väljas tuiskab suu(d) ja silmad täis. *Papioja [talu] toetus ainult seljaga vastu metsa .. suuga vaatas küla ja inimeste poole. S. Ekbaum. | piltl. Valetab, luiskab igaühel suu(d) ja silmad täis. Nüüd on suu(d) ja silmad häbi täis 'on väga häbi'.
5. isik v. olend. a. sööja. Pisike põld pidi toitma üheksat suud. Pere on suu võrra suurenenud. Tunneb ennast lauas liigse suuna. Laua äärde, laua taha istus iga päev hulk näljaseid suid. Pere suur, suid palju. Peale oma laste tuli tal veel teisigi suid toita. Üks suu rohkem või vähem. Suid oli peres rohkem kui töökäsi. *On kasvanud suude hulk toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. A. H. Tammsaare. b. rääkija. Mitu suud toetas ettepanekut. Mõned kurjad suud räägivad, et .. Nad palusid kellegi keeleoskaja endale suuks.
▷ Liitsõnad: kuldsuu.
6. miski suud v. suuava meenutav. a. mingi toru v. raua, õõnsa v. kotja eseme ees- v. ülaosas paiknev ava, sellise ava v. õõne äär. Mõrra, nooda suu. Padjapüüri, tekikoti suu. Püssi, revolvri, kuulipilduja, suurtüki suu. Väikese suuga käekott. Kitsa suuga kann, pudel. Kitseneva suuga konjakiklaasid. Laia suuga varrukad, sokid, säärsaapad. Läks saabaste suuni vette. Püksisäärte suud on kulunud, katki, narmal. Heie värtna suus oli katkenud. Seob kartulikoti suu kinni, teeb lahti. Võttis kurnalapi piimanõu suult. Korstnate suud puhuvad suitsu. b. spetsiaalne ava (täitmiseks, ammutamiseks jne.); sisse- v. väljapääsukoht; akna- v. ukseauk; millegi eesosa v. algus. Maa-aluse käigu, tunneli, koopa suu. Šahti, puuraugu, kaevu suu. Kuristiku, oru, tänava suu. Ääsi hõõguv suu. Istub küdeva ahju suu ees. Pliit oli suuga ukse poole. Kerise suust pahises leiliauru. Kartulikoopa suu oli vastu lõunakaart. Hobune aeti küüni, keldri suu ette. Hangus heinu laka, küüni suust sisse. Kangutas luugi keldri suult ära. Joosti tropis ukse suu peale, värava suhu. Tänava suus tekkis ummik. Kükitasin mesipuu suu ees. *Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijad vastu .. E. Vilde. c. voolava vee v. veekogu kuhugi avanemise v. suubumise piirkond; sissepääs mere poolt. Allika suu. Jõuti suure jõe suhu. Jäädi ankrusse abaja suus, abaja suhu. Saar kitsa fjordi suus. Keerati kanali suust sisse. Asula Emajõe suust lõuna pool. Laev tüüriti sadama suust sisse. Kitsa, laia suuga laht. Sõideti kuni Valge mere suuni. *Sõitsime lahest välja ja tõmbasime lahe suul purjed üles. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: aganiku|suu, ahju|suu, allika|suu, augu|suu, fjordi|suu, haua|suu, jõe|suu, kaevu|suu, kahuri|suu, kamina|suu, kannu|suu, kerise|suu, kinda|suu, koopa|suu, korstna|suu, koti|suu, kuulipilduja|suu, käise|suu, küüni|suu, lahe|suu, laka|suu, luugi|suu, lähkri|suu, mere|suu, mõrra|suu, nooda|suu, oja|suu, pliidi|suu, portfelli|suu, pudeli|suu, põrgu|suu, relva|suu, sadama|suu, suka|suu, sääriku|suu, tasku|suu, tee|suu, telgi|suu, toru|suu, tunneli|suu, tänava|suu, ukse|suu, varruka|suu, väina|suu, värava|suu, ääsisuu.
7. hrv algus, hakk [haku]. Hommiku, õhtu suus tuul pöördus. *Me vaatlesime kaugeid maid, / kolm last sääl südapäeva suus .. V. Ridala.

tänu|võlglane
see, kel on tänuvõlg. Olen sulle, su ees igavesti tänuvõlglane. Ta ei taha kellegi tänuvõlglane olla.

vaba|kuulaja
isik, kel on luba osa võtta (kõrg)kooli õppetööst, ilma et tal oleks (üli)õpilase õigusi. Õppis, käis mõnda aega ülikoolis vabakuulajana. Astus filosoofiateaduskonda vabakuulajaks.

valitsus|partei
partei, kel on liikmeid ministrina valitsuses, valitsuserakond

vask|toru
Muretses remondiks vasktorusid. || (väljendites kellegi kohta, kel on elus palju katsumusi olnud). Ta on käinud läbi vile ja vasktorude. Ta on tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud.

õnnekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
õnnerikas, õnnelik; selline, kel on õnne. Õnnekas tunne täitis ta südame. Olin rõõmus õnneka pääsemise üle. Tüdruk tegi mu õnnekaks. Õnnekad mälestused. Ta on oma ettevõtmistes õnnekas. Mänguril on õnnekas käsi.

õnne|laps [-e]
inimene, kel läheb elus hästi, õnnelik inimene; (saatuse) soosik. Pühapäeval sündinu on õnnelaps. Teda peetakse saatuse õnnelapseks.

õnne|seen
inimene, kel (kõiges) veab. Lausa õnneseen, kes sellise naise saab. Oled õnneseen, et eluga pääsesid. Mõnel õnneseenel langevad töö ja hobi ühte. Mul on armas pere ja meelepärane töö – kas pole ma õnneseen?

õnne|särk
piltl (väljendites inimese kohta, kel kõik õnnestub, kes ohtudest puutumata jääb). Ta on sündinud, õnnesärk seljas. Kui nüüd pääsen, siis olen küll õnnesärgis sündinud. Räägiti, et ta on ilmale tulnud õnnesärgis.

üüri|võlgnik
isik, kel on üürivõlg. Majaomanike raskused üürivõlgnikega.