[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

keemia ‹1› ‹s›

1. teadus ainete koostisest, ehitusest ja omadustest ning muundumise seadustest. Orgaaniline, anorgaaniline, analüütiline, füüsikaline keemia. Kõrgmolekulaarsete ühendite, isotoopide keemia. Keemia sümbolid, nomenklatuur. | (õppeainena). Õpib ülikoolis keemiat. Õpilane sai keemias kahe. Keemias on kontrolltöö.
▷ Liitsõnad: agro|keemia, bio|keemia, eksperimentaal|keemia, elektro|keemia, geo|keemia, hüdro|keemia, kiirgus|keemia, kohtu|keemia, kolloid|keemia, kosmose|keemia, kristallo|keemia, mikro|keemia, mäe|keemia, nafta|keemia, puidu|keemia, põlevkivikeemia.
2. (vabamas, kõnekeelsemas kasutuses:) keemilised reaktsioonid, keemilised protsessid; keemiatööstus v. selle tooted. Ajutalitluse keemia. Igapäevases elus kohtame keemiat igal sammul.