[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaval ‹-a 2› ‹adj›

1. olukordi enda huvides osavalt ärakasutav, millegi saavutamiseks leidlikult mitmesuguseid võtteid rakendav vms.; leidlik, osav, nutikas. Kaval mees, poiss, tüdruk. Kaval kaupmees, äritseja. Tark ja kaval vastane. Ta on väga, võrdlemisi, kole kaval. Kaval kui rebane, kapsauss. Kõige kavalamgi võib vahel lõksu langeda. Nooruk oli kavalam, kui oskasime arvata. Kaval nõu, plaan, manööver, riugas. Püüdis kavala kõnega saladust välja meelitada. Selle käitumise taga olid kavalad kaalutlused. Tegi seda kavala kauba ja petise tööga. Linnud ja loomad võivad vahel õige kavalad olla. || seda väljendav. Kaval pilk, vaade, naeratus, ilme, nägu. Kavalate silmadega taat. || kõnek leidlikult, osavalt välja mõeldud. Kaval asi, riistapuu, tööriist. Ta õpib autojuhtimise kavalat kunsti. Kuhu kavalasse kohta küll sõber võtme pani?
▷ Liitsõnad: kuri|kaval, ülikaval.
2. petlik, ootamatute omadustega, salakaval. Sügissuvine meri on kaval. Poolkäärinud vein oli kavala toimega. Kavala mahuga kitsas kast.