[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaugelt ‹adv›

1. pika vahemaa tagant; eemalt; ant. lähedalt, ligidalt. Rahvast tuli kokku lähedalt ja kaugelt. Tema jõudis siia väga kaugelt. Vett tuli kaugelt vedada. Mehed tervitavad üksteist juba kaugelt. Sellest kohast mindi kaugelt ringi. Välimuse järgi võid teda kaugelt ära tunda. Kaugemalt kuuldus laulu, pillimängu. Kui kaugelt võõras on?
2. hrv pika ajavahemiku tagant; ant. lähedalt, ligidalt. *Nagu eemalt, kaugelt minevikust kostis neiu unistav hääl. A. H. Tammsaare.
3. (ülekantult suguluse vm. suhete ja seisundite kohta); ant. ligidalt, lähedalt. Ta on mulle, minu kaugelt sugulane. Poiss alustas juttu ääri-veeri õige kaugelt.
4. tublisti, kõvasti, palju. Kaugelt suurem, parem osa. Kampsun oli kaugelt odavam, kui algul arvasime. Ta teab kaugelt rohkem kui mõni teine. See film on kaugelt üle keskpärase. Kohal oli kaugelt üle saja inimese. Pidu kestis kaugelt üle kesköö. Vaenlase jõud käis kaitsjatest kaugelt üle.
5. hrv kaugeltki. Asjad ei ole kaugelt korras. *Polnud mõnusad need mõtted, kaugelt lõbusad need lood .. F. Tuglas.