[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaua ‹adv›
pikka v. palju aega. Küllalt, päris, võrdlemisi, üsna kaua. Sa olid liiga, hirmus kaua ära! Mul tuleb kaua oodata. Ta vaikis kaua. See kõik ei kestnud kaua. Teda pole kaua keegi näinud. Poiss armastab hommikul kaua magada. Sõber oli kaua haige. Jõudsime kohale kaua enne teisi. Selles ametis oli mees kaua. Kaua sa ikka võõrastele tüliks oled. Kes kannatab, see kaua elab. Pea tehtud pilla-palla, kaua tehtud kaunike. | ‹vähestes ühendites ka täiendina›. Kaua aja pärast, tagant. Üle kaua aja juhtusime sõbraga taas kokku. See toimus kaua-kaua aega tagasi.
▷ Liitsõnad: nii|kaua, senikaua.