[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

katkema ‹37›

1. (kaheks tükiks) katki minema, murduma, purunema. Lõng, nöör, köis, tross, kett, rihm katkes. Viiulil katkes keel. Traat, kummipael katkes pingutamisel keskkohast. Nõrk hanguvars võib tõstmisel katkeda. Kammimisel kippusid juuksed katkema. || katkenud lagunenud, katkine. Katkenud kuub, mantel, riided. Katkenud seljaga, kaantega köide. Tapeet seintel on paiguti katkenud.
2. ajutiseks pooleli jääma, katkestatud saama, seiskuma (seoses vahe, lünga, pausi jne. tekkimisega). Ööselgi ei katkenud tehastes töö. Trammiliiklus katkes avarii tõttu. Sõja ajal katkenud uurimistöö jätkus uue hooga. Seltsi tegevus katkes mitmeks aastaks. Klaverimäng, vaidlus katkes natukeseks, mõneks minutiks. Vahepeal nende kirjavahetus katkes. Side keskusega, ühendus saarega on tormi tõttu katkenud. Jutt, jutulõng, kõnelus vahetevahel katkeb. Aeg-ajalt mõte nagu katkes. Jutustab midagi erutusest, ärevusest katkeval häälel.
3. lakkama, lõppema, otsa saama. Sadu katkes sama järsku, kui oli alanudki. Tema elu(tee) katkes ootamatult. Rasedus katkes iseeneslikult. Katkesid viimased sidemed kodumaaga. Lõpuks katkes kannatus, enesevalitsus.