[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kasvataja ‹1› ‹s›
(< tgn kasvatama)
1. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade v. taimede kasvatamisega, mõnikord ka aretamisega tegelev isik, asutus jm. Teenistuskoerte kasvatajate klubi. Holland on peamiseks sibullillede kasvatajaks.
▷ Liitsõnad: hobuse|kasvataja, kala|kasvataja, karja|kasvataja, kartuli|kasvataja, karuslooma|kasvataja, küüliku|kasvataja, lille|kasvataja, lina|kasvataja, linnu|kasvataja, looma|kasvataja, marja|kasvataja, metsa|kasvataja, puuvilja|kasvataja, puuvilla|kasvataja, põhjapõdra|kasvataja, sea|kasvataja, tee|kasvataja, teravilja|kasvataja, veise|kasvataja, viinamarjakasvataja.
2. ülalpidaja, hoolitseja. Pärast vanemate surma jäi tüdrukukese kasvatajaks vanem õde. Laste tegelikuks kasvatajaks oli vanaema.
3. õpetamise ja kasvatamisega tegelev isik. Aleksander Suure kasvataja. Töötas ühes mõisas, kaupmehe perekonnas kasvatajana. Iga õpetaja on ühtlasi kasvataja. Uue põlvkonna kasvataja. Hea kirjanik on samas ka oma lugejate kunstimaitse ja keelekultuuri kasvataja. || otseselt kasvatusega tegeleva isiku ametinimetus lasteasutuses, koolis jne. Lasteaia, lastepäevakodu, kutsekooli kasvataja.
▷ Liitsõnad: lastekasvataja.