[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kartlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. loomult aravõitu, pelglik. Kartlik laps, olend. Ta on väga, hirmus, kole kartlik. Loomu poolest kartlik inimene. Poiss muutub üha kartlikumaks. Metskits on kartlik loom. Näol on kartlik ilme. Lausus seda kartliku häälega, kartlikul sosinal. Põgeneja heitis kartlikke pilke selja taha.
▷ Liitsõnad: inimeste|kartlik, jumala|kartlik, ülikartlik; aukartlik.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› millegi suhtes tundlik, õrn. Ta on külma suhtes kartlik.
▷ Liitsõnad: külma|kartlik, põua|kartlik, valgus|kartlik, valukartlik.