[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

karistus ‹-e 5› ‹s›
kuriteo, üleastumise, halva käitumise vms. puhul rakendatav kasvatus- v. mõjutusvahend, nuhtlus; süüdi oleva isiku suhtes kohtulikult rakendatav sanktsioon. Kehaline karistus. Ränk, raske, karm, range, kerge karistus. Õiglane, ülekohtune karistus. Kurjategija sai teenitud karistuse. Mõisnik võis määrata ihunuhtlust ja muid karistusi. Mehi ähvardati mitmesuguste karistustega. Pääses seekord veel karistuseta. Poiss jäeti karistuseks söömata. Karistuse mõistmine, määramine. Karistuse täitmine, täideviimine. Karistuse määr, alammäär, ülemmäär. Karistusest vabastamine. Kannab varguse eest karistust parandusliku töö koloonias. Kurjategijatele mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust. *„Taeva karistus! Issa rist!” kasutab sõber Paul hurjutamiseks tädi sõnavara. J. Rannap.
▷ Liitsõnad: administratiiv|karistus, distsiplinaar|karistus, haldus|karistus, kriminaalkaristus; peksu|karistus, vanglakaristus.