[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

abielu|sõrmus
abielus oleku märgina kantav sõrmus

akselbant ‹-bandi 21› ‹s›
ümber parema õla kantav kulla- v. hõbedakarva põimnöör sõjaväelaste, sandarmite jt. tunnusena. Akselbantide ja epolettidega ohvitserid.

alus|kleit

1. (kerge, õhulisest riidest) kleidi all kantav kleit. Šifoonkleidi all kantakse tihedast siidist aluskleiti.
2. kombinee

alus|rõivas
pealisrõiva(ste) all kantav rõivas, hrl. särk vm. pesuese. Suusatajad kannavad tuulepluusi all sooje alusrõivaid. Särki kanti endisajal nii pealis- kui ka alusrõivana.

alus|seelik
seeliku v. kleidi all kantav seelik. Vanasti kanti mitut alusseelikut üksteise peal.

ameti|raha
hrl. kaelas kantav suure mündi kujuline ametimärk. Rektori, vallavanema, kohtumehe ametiraha.

amulett ‹-leti 21› ‹s›
kaelas v. mujal kehal kantav ese, millel usutakse olevat maagilist väge, kaitsvat jõudu, ohutis

au|raha
(hrl. endisaegne rinnas v. kaelas kantav) mündikujuline aumärk. Vana soldat – rind aurahasid ja riste täis. Oli saanud ustava teenistuse eest auraha.

baldahhiin ‹-i 21› ‹s›
ehisvari voodi, trooni vm. kohal. Karmiinpunasest damastist, brokaadist baldahhiin. Baldahhiiniga voodi. Baldahhiini all troonil istus khaan. || (vanadel idamaadel:) ülikute kohal kantav päikesevari

blusoon ‹-i 21› ‹s›
värvliga tuulepluus; seeliku v. pükste peal kantav pikk pluus

granaadi|heitja ‹1› ‹s›
sõj kumulatiivse v. kildgranaadiga tulistav peam. kantav reaktiivrelv

hommiku|mantel
(hrl. hommikul) kodus kantav paksemast riidest (šenillist, froteest) mantlitaoline rõivas. Maani ulatuv hommikumantel.

härmak ‹-u 2› ‹s›
murd (Setu) meeste vanaaegne ülerõivana kantav maani ulatuv laia seljaga pikk-kuub

jahi|tasku
kaelas v. õlal kantav tasku jahitarvete, -saagi vms. jaoks

jahi|ülikond
jahil kantav sportliku tegumoega ülikond

jala|rätt
soki asemel v. sokile lisaks jala ümber kantav riidetükk. Takused, linased, puuvillased, villased, flanellist jalarätid. Mähkis jalaräti ümber jala. Sõdur pesi oma jalarätte. *..paigatud püksid ja viisud jalarättidega jalas. Juh. Liiv.

kaela|ehe [-ehte]
kaelas kantav ehe. Metallist, pärlitest, merevaigust, kalliskividest kaelaehe. Tegi endale kaelaehte teokarpidest.

kaela|kett [-keti]

1. ehtena kaelas kantav kett. Hõbedast, kullast kaelakett. Setu naiste kaelaketid.
2. loomadel ümber kaela käiv kett (näit. sõime külge kinnitamiseks)
3. aj (vangil) ümber kaela käiv ahel. *Samuti hoiti talupoegi nädalate viisi vangis ning kaelaketis. A. Vassar.

kaela|raha
etn hrl. kaelakee küljes kantav kannaga hõberaha v. selle imitatsioon. Kaelarahad olid 18.-19. sajandil eesti naiste hinnatumaid ehteid.

kaela|ripats
kaelas ketikese otsas kantav rippuv ehe

kaela|rist
ketikesega kaelas kantav rist. Hõbedast, vasest kaelarist. Kirikuõpetaja, piiskopi kaelarist.

kaela|rätik
kaelas kantav rätik, kaelarätt. Linane, kalevist, siidist, batistist kaelarätik. Kandis valget, punast kaelarätikut.

kaela|sall
ümber kaela kantav sall. Villased kaelasallid.

kael|kott [-koti]
etn kaelas v. üle õla kantav (leiva)kott. Kündja, sandi kaelkott. Karjasel oli kaelkott kaelas.

kaevuri|lamp
mäend kaevandustes kaevurikiivrile kinnitatav v. käes kantav plahvatusohutu valgusti

kalts ‹-u 21› ‹s›

1. vana katkine riideräbal; ainult pesemiseks, puhastamiseks vms. kasutatav riidetükk. Vanad, määrdunud, mustad kaltsud. Pühkis õlised käed kaltsu sisse. Pööningul oli hunnik vanu räbalaid ja kaltse. Võttis ämbri ja kaltsu, et põrandat pesta. Taskurätt oli märg nagu kalts. | ‹hrl. sg.› (sekundaarse toorainena). Kaltsu kokkuostu punkt. Kaltsu(de)st toodetud paber.
▷ Liitsõnad: jala|kalts, puhastuskalts.
2. ‹hrl. pl.› katkine, kuid siiski veel kantav riietusese. Räbaldunud kaltsudes sõjavangid. Käib kaltsudes nagu kerjus. Pani endale vanad kaltsud selga. || hlv (hrl. edeva riietuseseme kohta). *Naine armastab igasugu hilpe ja kaltse enese küljes kanda, ja kui näeb neid poe akna peal, siis nõuab mehe käest, et see ostaks talle neid seitse tosinat. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kuue|kalts, riide|kalts, särgikalts.
3. hrv kaltsakas (1. täh.) *Ma käin räbalates kui viimane kalts .. R. Roht.
4. hlv tahtejõuetu, saamatu, vilets inimene, narts. Sa pole mees, vaid kalts! *.. ta on vaid tahtejõuetu, pehkinud kalts, kes laseb endaga teha, nagu härrad soovivad .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: joomakalts.

kandam ‹-i, -it 2› ‹s›
kantav(ad) ese(med), kantav koorem. Suur kandam seljas, turjal. Kandam rõhub õlga, venitab kätt. Tassib kogukat kandamit. Selle kandamiga ei jaksa sa kuigi kaugele minna. Pakkis raamatud parajateks kandamiteks. Asetas tööriistade kandami pingile. Haaras kandami sülle. Jalad käisid raske kandami all risti. Hobustele laoti kandamid selga. Kraana tõstab tohutuid kandameid. *Uibu oksi, uibu latva, / lookas latva / kaalub maha raske kandam, / õunte kandam. A. Alle. | piltl. *.. hall kandam muret kukil, hinges palju vaeva ja vähe rõõmu .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: heina|kandam, puukandam.

kande|laud

1. rihmade abil kantav alus (kandekaupade müügiks). *Tänavakaupmehed käivad ringi oma kandelaudadega ja pakuvad kisades kaupa. J. Smuul.
2. van kandik. *.. teenija tõi kandelaua peal vahuviinaga täidetud klaasid piduliste hulka. O. Münther.

kapetas ‹-ta, -tat 2› ‹s›
‹hrl. pl.› etn eraldi säärisega koos kantav lühike naistesukk. Kirjatud säärega kapetad. *Praegu astuvad pikal, kindlal sammul Muhu naised, jalas kapetad, nende alt paistmas kirjatud säärised .. L. Kibuvits.

kasuka|rihm
kasuka peal kantav lai pandlaga vöörihm

keep ‹keebi 21› ‹s›
õlgadel kantav varrukateta pealisrõivas; käisteta mantel. Veekindel, kapuutsiga keep. Noormees kandis keepi, tal oli keep üll, õlgadel. Tõmbasin keebi selga. Keebis mees, tütarlaps. *.. lai ja punetav raehärra Beelholt, lühike hallikasroheline nirginahkse servaga keep mustal vammusel .. J. Kross.
▷ Liitsõnad: plastikaat|keep, vihmakeep.

kerge ‹1› ‹adj›

1. vähe kaaluv, väikese kaaluga; ant. raske. Kerge kohver, pakk, koorem. Soe õhk on külmast kergem. Oma kogu kohta on ta haruldaselt kerge. Kergemate meeste all jää ei murdunud. Kergemad kehakaalud (raskejõustikus). Kerge äke, purjekas. Kerge relvastus. Kerge ratsavägi 'kerge relvastusega, kiiresti liikuv ratsavägi'. Kerge kui udusulg. | piltl. Kerged vigurid 'oda ja ratsu (males)'. Ta on vaetud ja leitud kerge 'kõlbmatu, kehv' olevat. Mu rahakott on kerge 'mul on vähe raha'. Olgu muld sulle kerge! (järelehüüd surnule).
▷ Liitsõnad: ehmes|kerge, ime|kerge, sulg|kerge, vaht|kerge, õhkkerge.
2. vähese vaevaga, hõlpsasti sooritatav, saavutatav, talutav vms., vähest vaeva nõudev, hõlpus; lihtsasti toimuv, lihtne; ant. raske. Kerge amet, teenistus. Otsis kergemaid teenimisvõimalusi. Kerge sünnitus, poegimine, operatsioon. Kerge võit, saak. Töö läks kergemaks. Seda on kerge mõista, käsitseda, tõestada. Sellele küsimusele on kerge vastata. Ülesanne oli kerge lahendada. Jõe ületamine polnud eriti kerge. Sul on kerge ütelda! Kerge ja huvitav õppeaine. Kerge ja meeldiv teekond. Täna oli tööl üpris kerge päev. Teise teenija pole kerge olla. Ujus kerge vaevaga üle jõe. Palus endale kergemat karistust. Kergemal juhul 'väiksema üleastumise korral' karistati rahatrahviga, raskemal vangistusega. Kerget elu otsima. Pole kerget põlve näinud. Tal polnud kerged päevad. Ega joodiku mehega kerge ole. Ei ole kerge kellelgi. Laen on kerge anda, aga raske tagasi saada. Kerge maha kukkuda, raske üles tõusta. || (õhu kohta:) puhas, värske, hingamist hõlbustav. Mägedes on kerge õhk. *Hommikune kerge õhk mõjus tervendavalt. J. Mändmets. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› (millegi toimumise kohta). Klaasesemed on kerged purunema. Uni oli kerge tulema. Hoiatus oli kerge meelest minema. Ta käsi on kerge tõusma (löömiseks). Noorte leskede südamed ja kivivaagnad on kerged jahtuma. *Noor veri on kerge armastama ja kerge – unustama! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: imekerge.
3. muredest, raskustest vaba, millestki rõhuvast vabanemise tõttu lahe, muretu; ant. raske. Meel oli imeliselt kerge, läks palju kergemaks. Südamel hakkas hulga kergem. Ma ei teinud seda otsust kerge südamega, kergel meelel. Temaga on hea ja kerge olla. Püüdis rääkida kerge ja rahuliku tooniga. *Mõtted olid nii kerged, nii õnneõhulised .. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: imekerge.
4. mitte eriti tõsise sisu v. laadiga; üksnes meelelahutust v. ajaviidet pakkuv. Kerge muusika 'levimuusika'. Kerge jant. Maalavadel mängiti üksnes kergeid tükke. Loeksin midagi kerget. Mängis viiulil kergeid lookesi. Kerge repertuaar, eeskava. Kerges laadis kirjutatud jutustus. Otsis kerget ajaviidet. Kerge vestlus, flirt, vahekord. Vestlus käis kerges naljatoonis. Viskas kerget nalja.
5. (olemuselt, käitumiselt, väärtuselt) mitte täit mõõtu väljaandev, kerglane. Oli oma käitumiselt, iseloomult natuke kerge. Rätsepaid peeti ennevanasti veidi kergeteks. Ta paistis olevat kerge aruga, aga tööd tegi korralikult. Ta loob igasuguseid kergeid suhteid. Kergete (elu)kommetega, eluviisidega naine. Naistel pikad juuksed, kerge meel.
6. mitte eriti tugev; vähe märgatav v. tajutav, vähese mõjuga, vähene. Kerge maavärin, lainetus, tuuleõhk, vihmasadu. Sadas kerget lund. Maad kattis kerge lumekord. Kerge härmatis. Kerged öökülmad. Kerge uduvine, hämarus. Kerge suitsulõhn. Ta andis kerge hoobi, laksu, vopsu. Kerge puudutus. Tervitas kerge kummardusega, peanoogutusega. Vastuseks oli kerge õlakehitus. Märkasin tema suhtumises kerget muutust. Mustadel õnnestus saavutada kuningatiival kerge surve. Ta räägib saksa keelt kerge aktsendiga. Hobused lasksid kerget sörki. Kerge krabin, sahin, koputus, võpatus, võbin, värin. Kõrvus oli kerge kohin. Kerge ohe. Näkku tõusis kerge puna, õhetus. Kerge naeratus libises üle näo. Näol oli kerge pettumusvari. Kerge erutus, üllatus, etteheide, pettumus, nukrus, ärevus, rahulolematus. Kerge pilge, iroonia, nüke. Kerge kohmetus. Tekkis kerge arusaamatus. Kalad pandi kergesse soola 'kalu soolati kergelt'. || mitteohtlik (terviserikke puhul). Kerge verekaotus, mürgitus, palavik. Kerge haav. Kerge nohu ja köha. Tema vigastused olid kerged. Haigus esines seekord kergemal kujul. Haige psüühikas oli kergeid häireid. Kergemad 'kergema terviserikkega' haiged käivad ülal. || (une kohta:) mittesügav. Vanamees on kerge unega. Mu uni oli nii kerge, et ärkasin iga krõpsatuse peale. Tegin kerge uinaku. || mitte eriti rohke, rammus, tugev v. kange. Kerge eine, suupiste. Lõunaooteks tuleb süüa midagi kergemat. Võeti kerget õhtuoodet. Tooge mingi kergem vein. Olin kaua kergel toidul.
7. kärmas, nobe; sujuvalt, raskuseta toimuv. Noorel lapsel jalg kerge. Astus kergel sammul. Kerge kõnnak. Kerge hüppega olin üle kraavi. Kergete liigutustega korraldas ta asju laual. Ukse taga kostsid kerged sammud. Kerge keelega eit. Kerge jooksuga kelk. *.. kui kerge aste – nagu ei puutuks jalad maa külgegi. Juh. Liiv.
8. õhukesest materjalist, hrl. (suvel) soojaga kantav. Kerge riietus, jakk, kleit, kostüüm. Kerged suvekingad. Pane endale midagi kergemat selga! Tal oli kerge linasest riidest kuub seljas.
9. (hrl. ehitiste, rajatiste kohta:) ehituselt, konstruktsioonilt mitte väga tugev, vastupidav ega massiivne. Kerge laudehitis. Kerge aiamajake, suvemaja. Kerge kaitselagi. Hundiaugule pandi kerge okstest kate.
10. (pinnase, mulla kohta:) liivakas, liivasegune. Sibullilled kasvavad paremini kergematel muldadel. Pinnas on siin kerge, liivane.
11. (värvuste, värvitoonide kohta:) õrn, mitteintensiivne. Kerge roheline toon, pruunikas varjund.

kevad|kübar
kevadel kantav kübar

kevad|mantel
kevadel kantav mantel. Ta kandis kerget kevadmantlit.

kevad-sügis|jopp
kevadel ja sügisel kantav jopp

kevad-sügis|mantel
kevadel ja sügisel kantav mantel

kevad-sügis|rõivas
kevadel ja sügisel kantav rõivas

kidu|lumi
tuulest kantav peenike lumi, kidu. Tuul ajas kidulund ühest kohast teise. Torkiv kidulumi piitsutas nägu. *Teed olid klaasiselt jäätanud ja kidulumega kergelt kaetud .. E. Vilde.

kilp ‹kilbi 21› ‹s›

1. (endisaegne) käes kantav puidust, metallist vm. materjalist kaitsevahend külmrelvade vastu. Puust, metallist, rauast kilp. Kilpi hoiti vasakus, oda paremas käes. Varjas end vaenlaste löökide ja torgete eest kilbiga. Nooled põrkasid kilbilt tagasi. Langenud kanti kilbi peal ära. Tulen kas kilbiga või kilbi peal 'kas võitjana v. kaotajana'. | piltl. Oma tegusid varjas ta tõe ja õiguse eest võitleja kilbiga. *Eliaser muigas põlglikult. See oli tavaliselt tema ainukeseks vastuseks, see oli kilp, mille taha ta oma kaaslaste pilke eest puges. L. Promet. || kaitsev soomusplaat. Raskekuulipilduja, suurtüki kilp.
▷ Liitsõnad: nahk|kilp, pronks|kilp, puu|kilp, raudkilp; kaitsekilp.
2. ehit raketise, laudise vms. suurem puidust plaat
▷ Liitsõnad: parketikilp.
3. tehn alusplaat v. raamistik, millele on kinnitatud mitmesugune juhtimis-, lülitus- jm. aparatuur
▷ Liitsõnad: jaotus|kilp, juht(imis)|kilp, lülitus|kilp, sisestuskilp.
4. zool pantserjas kõva kate mõnedel loomadel. Kilpkonna kilp. Vöölase kilbid on pea-, õla- ja vaagnakilp. Jõevähi pearindmikku katab ühtne kilp.
▷ Liitsõnad: kõhu|kilp, rindmiku|kilp, seljakilp.
5. geol platvormi osa, kus aluskorra kurdunud kivimid esinevad suurel alal avatult. Balti kilp hõlmab Skandinaavia poolsaare ja Soome. Ukraina kilp. Kanada kilp.
6. vapi põhiline, pildiga osa, vapikilp

kittel ‹kitli, kitlit 2› ‹s›

1. töö ajal muu riietuse peal kantav pikk kerge rõivas. Nööbitav, selja tagant seotav kittel. Kitlit selga panema, seljast võtma. Valges kitlis arst, kokk, lüpsja. Tõmbas tumeda kitli peale, et mitte ülikonda määrida.
▷ Liitsõnad: arsti|kittel, haige|kittel, haigla|kittel, kirurgi|kittel, koka|kittel, töökittel.
2. kittelkleit
▷ Liitsõnad: kodukittel.

kleidi|vöö
kleidi peal kantav vöö. Pandlaga kleidivöö.

kodu|kittel
kodus kantav kittelkleit

kodu|kleit
kodus kantav kleit. Vahetas tööriided mugava kodukleidi vastu.

kodu|kuub
kodus kantav (kerge) kuub. Istus teleri ees kodukuues ja toatuhvlites.

kodu|rõivas
kodus kantav rõivas

kontakt|lääts
‹hrl. pl.› nägemist korrigeeriv vahetult silmamunal kantav läbipaistvast ainest optiline keha, lääts (2. täh.) Ühekordsed, pooleaastased, värvilised kontaktläätsed. Asetas kontaktläätse ettevaatlikult silma. Kontaktläätsi kasutama, kandma. Vahetas prillid kontaktläätsede vastu.

kooli|kleit
koolis kantav kleit, hrl. vormikleit

kooli|ülikond
koolis kantav ülikond (sageli vormiülikond)

korrapidaja|lint
korrapidaja tunnusena (käisel) kantav lint. Saali uksel seisid valgete korrapidajalintidega õpilased.

kronomeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
kantav täppiskell. Laeva asukoht määrati kindlaks logi, sekstandi ja kronomeetri abil. || kõnek (tasku)kell. Kui palju sinu kronomeeter praegu näitab?