[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hamletlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
Hamletile omane; Hamleti-päraselt kõiges kahtlev. Hamletlik kõhklus. Hamletlik küsimus: olla või mitte olla?

kahtlane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. kahtlusi äratav, kahtlema v. kahtlustama panev; mitteusaldatav v. umbusaldust äratav. Kahtlane üritus, ettevõtmine. Kahtlased faktid. Kahtlase puhtusega anum. Enam kui kahtlase väärtusega kaup. Äärmiselt kahtlane isik, tüüp. Kahtlase välimusega mees. Tema käitumine tundub kahtlasena. Iga kahtlane sõiduk peeti kinni. Eksperiment andis kaunis, üsnagi kahtlasi tulemusi. Ukse tagant kostis kahtlasi hääli, kahtlast krabinat. Kogu lugu, asi näis kahtlane olevat. Ma ei märganud midagi kahtlast. Ilm on nii kahtlane – äkki hakkab veel sadama. Kahtlane, kas ta tuleb. See, et ta kooli lõpetab, muutub päev-päevalt kahtlasemaks. Kahtlane 'midagi halba oletama panev' köha. Kahtlased sümptomid, haigusjuhud. *Sild oli kahtlane – katteks tahutud propsid paistsid küll uued, aga talad seevastu üsna pehkinud. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: haigus|kahtlane, vähikahtlane.
2. (moraalses mõttes) halva kuulsusega v. taunitav. Viibib kahtlases seltskonnas. Kahtlaste elukommetega naine. Tema pool käisid musta äri ajajad ja muud kahtlased mehed. See oli kahtlase kuulsusega kõrts. *Siis aga kuulsin, et ta ühes kahtlases afääris oli vahele jäänud .. J. Semper.
3. van kahtlev; kahtlustav. *Mida kahtlasem ja kartlikum mõni [raha] andma oli, seda enam tungis juut vasta .. J. V. Jannsen.

otsustus|võimetu
otsustusvõimeta v. vähese otsustusvõimega, kõhklev, kahtlev. Otsustusvõimetu inimene ei ole oma otsustes kindel, muudab oma otsuseid. Mida vanemaks, seda otsustusvõimetumaks ta muutus.

skepsis ‹-e 4› ‹s›
kahtlemine, kahtlev suhtumine; kalduvus kahelda. Kirjaniku skepsis ja pessimism. Kuulasin sõbra juttu äärmise skepsisega. Skepsis iseenda ja teiste suhtes. *Kuid ühe skepsis tasandas teise vaimustust ja nad sobisid hästi ühte. F. Tuglas. *Visa teaduslik skepsis on meid paljudel kordadel säästnud vigu tegemast. P. Müürsepp.

skeptiline ‹-se 5› ‹adj›
kahtlev; kahtlema kalduv. Skeptiline professor kontrollis kõik tulemused ise üle. Skeptiline suhtumine, seisukoht, hoiak, meetod. Rääkis skeptilises toonis. Skeptiline naeratus. Skeptilised ääremärkused. *Kuid millal sellest kõigest midagi saab, on asjaosaline põhjendatult skeptiline. E. Nirk.

skeptitsism ‹-i 21› ‹s›

1. filos tunnetuse võimalikkuses kahtlev õpetus ja printsiip. Järjekindel skeptitsism ühtib agnostitsismiga.
2. kalduvus kahelda

umb|usk
usaldamatus, kahtlev suhtumine, umbusaldus. Alatine, äärmine umbusk kõige uue vastu. Seletamatu umbusk võõramaalaste suhtes. Igasuguste kampaaniate vastu tuntakse suurt umbusku. Nägudelt võis lugeda mõningat umbusku. Suhtus poja tulevikuplaanidesse põhjendatud umbusu ja ettevaatlikkusega. Suured lubadused tekitavad, äratavad umbusku. Püüdis mehe umbusku hajutada. Esialgne umbusk hakkas haihtuma, taanduma. *Sepa silmades välgatas umbusk ja pilge. R. Sirge.

uskmatu ‹1›

1. ‹adj› jumalasse mitte uskuv; (teiseusuliste kohta). Uskmatuid paganaid taheti ristiusku pöörata. Pole teada, kas ta on usklik või uskmatu. Muu-usulisi sõimati uskmatuteks koerteks. Pidi õppima elama uskmatute türklaste keskel.
2. ‹s› selline inimene. Tema sõpruskonnas oli nii usklikke kui uskmatuid. Ristisõdalaste võitlus uskmatutega. Allahi silmis olevat uskmatu tapmine heategu. *Ma mõtlesin, et teie olete usuinimene. Teie kõne hoolimatus paljastab teis uskmatu. P. Krusten.
3. ‹adj› kahtlev, umbusklik. Umbusaldavat inimest nimetatakse uskmatuks Toomaks. „Seda juttu ma ei usu.” – „Tohoo, või nii uskmatu!” Uskmatu nägu, ilme, pilk.