[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kaaslane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. kellegi suhtes pidevamalt lähemas ühtekuuluvuses (hrl. samas tegevuses v. samas olukorras) olev isik, harvemini loom. Ta on hea, meeldiv kaaslane. Juhan oma kaaslastega lähenes. Ära mine üksi, otsi endale paar kaaslast! Kurjategija kaaslastel õnnestus põgeneda. Poisil on halvad kaaslased. Ta oli matkadel mu sagedane kaaslane. Ruttasin kaaslastele appi. Korrarikkuja püüdis süüd kaaslaste kaela veeretada. Neljajalgne kaaslane. Ühe kaaslase langemine ei kohutanud hundikarja tagasi. *Armsad inimesed, me oleme ju kõik ühise õnnetuse kaaslased, seda tahtis ta öelda. L. Promet. || piltl (püsivamalt, mittejuhuslikult kaasas olevate esemete, kaasnevate nähtuste vms. kohta). Rahututel aegadel pidi alati relv kaaslaseks olema. Juba lapsepõlvest peale sai talle kaaslaseks raamat. Mure on halb kaaslane.
▷ Liitsõnad: ameti|kaaslane, elu|kaaslane, jahi|kaaslane, jooma|kaaslane, jutu|kaaslane, kajuti|kaaslane, kasvu|kaaslane, klassi|kaaslane, klubi|kaaslane, kooli|kaaslane, korteri|kaaslane, kursuse|kaaslane, laagri|kaaslane, lahingu|kaaslane, lapsepõlve|kaaslane, laua|kaaslane, matka|kaaslane, meeskonna|kaaslane, mängu|kaaslane, palati|kaaslane, partei|kaaslane, prassingu|kaaslane, reisi|kaaslane, rännu|kaaslane, rühma|kaaslane, suvitus|kaaslane, sõidu|kaaslane, sõja|kaaslane, tee|kaaslane, teenistus|kaaslane, toa|kaaslane, treeningu|kaaslane, töö|kaaslane, vangla|kaaslane, vestlus|kaaslane, voodi|kaaslane, võistkonna|kaaslane, võitlus|kaaslane, õpingu|kaaslane, äri|kaaslane, ülikoolikaaslane; aate|kaaslane, ea|kaaslane, kutse|kaaslane, mõtte|kaaslane, saatuse|kaaslane, soo|kaaslane, õnnetusekaaslane; liigikaaslane.
2. ümber planeedi tiirlev taevakeha. Maa kaaslane on Kuu. Marsi, Jupiteri, Saturni kaaslased.
▷ Liitsõnad: tehiskaaslane.