[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

küllap ‹adv›

1. (väljendab oletust:) tõenäoliselt, arvatavasti, nähtavasti, ju. Küllap sa tunned teda, kuigi ei mäleta nime. Kui mind oleks kutsutud, küllap oleksin läinud. Küllap ta tahtis meid üllatada. Küllap on aeg teele asuda. Küllap sul on õigus. Keegi käis uksest, küllap vanaema. Kas tuled? – Küllap vist. *Küllap on maailm liiga väike, et hoida kõike, mis kunagi loodud. V. Saar.
2. (väljendab kinnitust, veendumust:) küll, eks; ju. Küllap ma toon, ma ju lubasin. Küllap sa tead, aga ei taha öelda. Saan hakkama, küllap näed! Oodake, küllap ta tuleb! Küllap seegi aeg kätte jõuab! Ära muretse, küllap ma sinu eest hoolitsen! Kaua ta ikka jookseb, küllap väsib varsti. Pole viga, küllap harjud! Küllap me kohtume veel! Küllap näed, et see paik hakkab sulle veel meeldimagi! Kas sa saad mind aidata? – Küllap saan! *..küll kasvab rukkimüür ja küllap oder loob. J. Sütiste.