[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kühveldama ‹37›
kühvliga, ka labidaga vm. sobiva riistaga midagi teise kohta tõstma v. pilduma. Labidaga liiva, mulda, mörti kühveldama. Kühveldasin teelt lume kõrvale. Mehed kühveldasid kartuleid hargiga hunnikust autosse, autost maha. Kühveldab jahu kotti. Poiss kühveldas süsi katlaahju koldesse, hauskariga vett paadist välja. Kast tuli liivast tühjaks kühveldada. || piltl (millegi suurel määral, ohtralt tegemise kohta). Poiss kühveldas kohvisse mitu lusikatäit suhkrut. Kühveldas mätastelt kamaluga marju suhu. Ta kühveldas endale aplalt toitu sisse. Mees kühveldas kalasuppi süüa. *Siis hakkas sadama. Lausa kühveldas lund. O. Tooming.

kokku kühveldama
hunnikusse kühveldama, hunnikusse ajama. Kühveldas kõnniteelt prahi kokku ja viis ära. Tuul kühveldas lund hangedesse kokku. || piltl midagi suurel määral kokku ajama, kokku koguma. Spekulandid kühveldasid sõja ajal raha, vara kokku.