[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõlvatu ‹1›

1. ‹adj› moraalivastane, ebasünnis, siivutu; halbade kommetega, hukkaläinud. Kõlvatud mõtted, sõnad, teod, kombed. Kõlvatu ettepanek. Joodikud laulsid kõlvatuid laule. Ta elab kõlvatut elu. Räägitakse, et ta käitumine olnud eriti kõlvatu. Liiderlik ja kõlvatu inimene, naine.
2. ‹s› selliselt elav, käituv inimene. Hoia end sellest kõlvatust eemale!
3. ‹adj› van kõlbmatu. *..juba esimesel silmapilgul pidi ta tunnistama, et ta midagi ei tea, mis kõlblik, mis kõlvatu. J. Jõgever.