[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

käitumine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn käituma (hrl. 1. täh.)). a. Õpilaste, laste käitumine. Korrektne, viisakas, väärikas käitumine. Ebasünnis, toores, huligaanne, amoraalne käitumine. Käitumine seltskonnas. Hea käitumise reeglid. Hilja käitumine näis mulle veidi iseäralik. Tema käitumine alluvatega on sõbralik. Loomade, kalade eluviiside ja käitumise tundmaõppimine. *Liisbeti kombed ja käitumised ei meeldinud emale.. H. Raudsepp. b. Molekuli käitumine lahuses. Ainete erinev käitumine reaktsioonides. Insenerile ei meeldinud midagi mootori käitumises.
2. kõnek käitumishinne. Käitumine oli kõigil viis. *Esimese tembu pärast ei hakka nad mind küll [koolist] välja viskama. Käitumise ehk võtavad maha... E. Raud.