[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

just ‹adv›

1. antud ajamomendil v. sellest pisut varem; nüüdsama, äsja, alles, parajasti. Jõudsin just koju. Tahtsin just välja minna. Olin just magama jäämas, kui telefon helises. Puud on just lehte läinud. Päike oli just tõusnud. *Tohin ma teile kohvi pakkuda? Keetsin endale just. P. Kuusberg.
2. (rõhutab, tõstab esile, kinnitab midagi:) nimelt, täpselt, otse. Just nimelt. Just nii, nõnda, niiviisi, niisama, samuti. Just vastupidi. Just praegu, nüüd, siis. Just siin, seal. Just niisugune, samasugune. Sind me just ootasimegi. Just täna ei ole mul aega. Tuled just parajal ajal. Kool asub just suure tee ääres. Kõiges oled just sina süüdi. Siis just oleks teie abi vaja. Ei tea, mis just teda pahandas. Tee, kuidas just ise soovid. Kuidas see lugu just oli? || otseses kõnes väljendab nõusolekut kaaslase jutuga, annab esitatud küsimusele jaatava vastuse. Oled sa minuga nõus? – Just. *„Tegid temast [= nöörist] silmuse ja mina läksin sisse,” naeris Mari. „Just!” kiitis Juss. A. H. Tammsaare. | just nagu justkui. Laps keerutas just nagu vurrkann toas ringi. See asi oli mul just nagu peoga meelest pühitud. Käed on sul külmad just nagu jäätükid.
3. (pehmendab öeldavat, vähendab väite, soovi vms. kategoorilisust:) eriti, nimetamisväärselt; päriselt, päris, lausa. Ega see lugu just kiita ole. See pole just kerge töö. Ta pole just töökas mees. Seda just öelda ei saaks. Nii ei maksaks just arvata. Ei tea, kas ta just kuri on. Kas said aru? – Mitte just kõigest.
4. kasutatakse tingimuslauses juhtumisi võimaliku olukorra märkimisel. Kui just aega on, lähen kinno. Eks ma tule, kui just kutsutakse. Kui ei saa just korvitäit, siis kastme jao seeni leian ikka.