[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ju ‹adv›

1. rõhutab kergelt lauses esitatut (vahel seetõttu, et öeldut peetakse endastmõistetavaks v. tuntuks). See on ju üldiselt teada. Sa ju aitad mind. Ma ju armastan sind. Ta on ju alati veidi naljakas olnud. Võib ju rääkida ka millestki muust. Siis on ju kõik selge. Ma ju ei kirjutanud maha. Ära edvista, sa oled ju poiss. Näed ju, inimene on alles uimane. Ta käib ju nüüd ülikoolis. Mees ju naise kõrvalteenistusest midagi ei teadnud. Seetõttu me neile ju kaotasimegi. Ma ei ela ju kuigi kaugel. Iga päev ju loeb. Siin on ju ometi vahe vahel. Sa ei lase mul ju rääkida. See pole ju mingi kiirus. Ma võin ju ka lahkuda. On ju nii? *Ta on ju Dvinski elupõline elanik, eks ju? O. Luts.
2. väljendab kahtlust, kõhklust, kahevahelolekut, öeldu võimalikku paikapidamist; küllap, arvatavasti, tõenäoliselt. Võib ju olla. Ju see lugu nõnda juhtus. Ju tal olid omad plaanid. Ju see siis nii on. Ju ma kunagi tulen. Ju sellest kasu ka on. Ju ta midagi kurja tegi. Mõtlesin, et ju vist ema tuli. *Neil päevil polnud Seiut ennast kuskil näha. Ju ta kodus istus. A. Kaal. *Ta naine nuttis, ju see tähendas armastust. L. Promet.
3. van v luulek juba (1. täh.) *Kas on rukis ju küps? F. R. Faehlmann. *„Kas poeg ju naist hakkab võtma?” küsib perenaine.. Juh. Liiv. *Kevade on tulnud ju! E. Enno.