[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

janu ‹11› ‹s›

1. vajadus juua. Kange, kibe, piinav, kõrvetav, pöörane janu. Mul on, hakkas janu. Janu vaevab, piinab. Janu tundma, kannatama. Soolane toit tekitab janu. Kustutas janu allikaveega. Jõin kaljast janu täis. Nälga ja janusse surema. Loomad on janus. Janus(t) kõrbev kurk. Olime näljast ja janust kurnatud, nõrkemas. Hakkasin suure januga jooma. Kel janu, sel jalad. *Peremees pakub õlut, aga mitte pudel pudeli järel kulistada, vaid piskuhaaval, januks. V. Lattik. | piltl. *Maa ägab janus.. V. Ridala.
▷ Liitsõnad: joogijanu.
2. ühe korraga, jooginõud suult võtmata joodav vedelik. Jõin hea janu kalja, õlut. Oli õllekannust juba paar janu joonud. *..jõi sealtsamast [= ämbrist] üle ääre pika, ahne janu. R. Sirge. *..[leivasuutäie peale] rüübati hea lonks, isegi janu vahutavat vedelat jumalavilja.. E. Särgava.
3. piltl iha, himu, igatsus, soov. Täitmata, kustumatu janu hariduse, kunsti, kultuuri, teaduse, muusika, ilu järele. Teadmiste omandamise janu. Temas oli kasvanud janu maavaikuse järele. Lahusolek oli vaid suurendanud janu teineteise järele.
▷ Liitsõnad: elu|janu, haridus|janu, ilu|janu, kuulsus|janu, kõmu|janu, lugemis|janu, lõbu|janu, priiuse|janu, seiklus|janu, teadmis|janu, teadus|janu, tõe|janu, vere|janu, võidu|janu, võimu|janu, õppimisjanu.