[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jalutama ‹37›

1. (liikumisvajaduse rahuldamiseks, puhkuseks, meelelahutuseks) aeglaselt kõndima. Läheb jalutama, käis jalutamas, tuli jalutamast. Vanaema jalutab lastega pargis. Mees ja naine jalutavad tänavail, mööda linna, ümber linnamüüri. Jalutasin paar tiiru. Noorrahvas jalutas paarikaupa ümber saali. Etenduse vaheajal jalutati fuajees edasi-tagasi. Jalutasin kohtumispaiga poole, linnast välja lilli korjama, naabertallu piima järele. Huligaan jalutas minema, nagu poleks midagi juhtunud. Õuel jalutasid kanad ja kitsed. Lehmad jalutasid karjamaal rohtu otsides ringi. *Kui ta hommikukarguses.. jalutama ratsutas, saadetuna oma adjutandist. I. Sikemäe (tlk). | piltl. *Surm jalutas pillerkaaritades üle maa. R. Kaugver.
2. kõnnitama. Hobust jalutama. Tüdruk jalutab koera pika rihma otsas.