[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jahu ‹11› ‹s›

1. jahvatatud teravili. Pehme, sõre, peen, jäme jahu. Ilus valge jahu. Kõrgema sordi jahu. Jahu jämedus, toiteväärtus. Jahust küpsetatakse leiba ja saia. Vili jahvatatakse veskis jahuks. Jahu(d) on koitanud. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: herne|jahu, kaera|jahu, linnase|jahu, maisi|jahu, nisu|jahu, odra|jahu, rukki|jahu, segaviljajahu; kama|jahu, kile|jahu, leiva|jahu, pannkoogi|jahu, pliini|jahu, saia|jahu, sepikujahu; looma|jahu, söödajahu; kroov|jahu, liht|jahu, püüli|jahu, ülesõelajahu.
2. mingi muu jahvatatud v. muidu pulbritaoline aine. Sammal hõõruti peeneks jahuks. *Ainult mõni ümmarguseks kulunud lubjakivikene, hall räni, jahuks hõõrutud kruus. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: fosforiidi|jahu, heina|jahu, kala|jahu, kartuli|jahu, kondi|jahu, kriidi|jahu, lubja|jahu, maisi|jahu, puidujahu.