[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jõgi ‹jõe, jõge 28› ‹s›
looduslik vooluvesi, mis maapinna kallakuse tõttu voolab püsivalt tema enese kujundatud süvendis. Narva, Kasari, Pedja jõgi. Siberi jõed. Jõe ülem-, kesk- ja alamjooks. Suur, väike, lai, kitsas, madal, sügav, vaikne, kärestikuline, selgeveeline, mudane, kalarikas jõgi. Jõgi on kiire vooluga, kivise põhjaga, selge veega. Jõgi voolab, jookseb, lookleb läbi heinamaa. Jõgi vahutab, kohiseb. Jõgi suubub merre, järve. Jõge paisutama, sulgema, tõkestama. Jõgi süvendati, juhiti uude voolusängi. Üle jõe, jõest üle viib sild, purre. Jõele ehitati tamm, pais. Jões on vesi tõusnud, alanenud. Lapsed olid omapäi paadiga jõe peale läinud. Kukkus sillalt jõkke. Käisime jões suplemas. Lähen jõele vett tooma, tulen jõelt vett toomast. Püüab jõe ääres, jõel, jõest kala. Jõelt tõuseb udu. || piltl (kellegi v. millegi rohke liikumise, voolamise kohta). Tribüüni eest möödus demonstrantide jõgi. *Noored istusid vaikselt.. ega märganud, kuidas aja kuldne jõgi neist mööda voolas. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: haru|jõgi, hiigla|jõgi, lisa|jõgi, metsa|jõgi, mäestiku|jõgi, mägi|jõgi, parvetus|jõgi, pea|jõgi, piiri|jõgi, sala|jõgi, tasandikujõgi; inim|jõgi, laava|jõgi, tulejõgi.