[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

jälle ‹adv›

1. (teat. aja järel) uuesti, uut puhku, taas. Tulen homme jälle. Juba jälle sajab. Kevad on jälle käes. Pärast pikki aastaid jälle kodumaal. Kõik saab jälle heaks. Mis sul jälle tarvis on? Juba jälle on poiss oma riided ära määrinud! Ikka jälle pidi ta end selleks ettevõtmiseks julgustama. Ikka (ja) jälle pöördus mõte kodule. Kägu kukkus, jäi vait, siis kukkus jälle. Sõitsime edasi, algas jälle suur mets.
2. (rõhutus positsioonis vastandades:) seevastu; omalt poolt; omakorda; aga. Üks ütles, et võib, teine jälle, et ei või. Poeg on huvitatud tehnikast, tütar jälle muusikast. Mina tahtsin minna otse, tema jälle maanteed mööda ringi. See tuba on külm, teine jälle liiga soe. Mina jälle hoolitseksin kõigepealt iseenda eest. Ära mine! – Lähen jälle küll! *..vabriku praagaga nuumati loomi, loomad jälle läksid tapamajasse. I. Sikemäe.