[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

isiksus ‹-e 5› ‹s›

1. inimese individuaalne olemus v. laad, tema käitumist määravate omaduste kogum. Isiksuse kahestumine. Kodus kujuneb välja lapse isiksus. Ümbrus vormib, kujundab isiksust. Õpilastele avaldab suurt mõju õpetaja isiksus. Pärilik on ka selline isiksuse omadus nagu temperament.
2. iseseisev, küps, kordumatu eripäraga inimene. Isiksuse võlu. Huvitav, omapärane, loov isiksus. Ainulaadne, ere, tugev isiksus. Teda peeti erakordseks isiksuseks. Ta oli meie kultuuriloo silmapaistvamaid isiksusi.