[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

isik ‹-u 2› ‹s›

1. üksik inimene, inimkollektiivi üksik liige. Tähtis, tuntud, kõrgemalseisev, mõjukas isik. Kahtlane, politsei järelevalve all olev isik. Kuuse-nimeline isik. Buddhat peetakse ajalooliseks isikuks. President ja temaga kaasas olevad ametlikud isikud saabusid lennuväljale. Kõrvalistel isikutel sisenemine keelatud! Diplomaat tunnistati sellel maal ebasoovitavaks isikuks. Kuriteo kordasaatja ja põgenik on ilmselt üks ja sama isik. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Isikut tõendav dokument. Isiku kindlakstegemine. Ma ei kuulnud seda asjaosalistelt endilt, vaid kolmandatelt 'kõrvalistelt' isikutelt.
▷ Liitsõnad: üksikisik; ameti|isik, era|isik, tsiviilisik; mees|isik, naisisik; katseisik.
2. inimese individuaalne olemus v. laad, isiksus (1. täh.) Kõige olulisemat osa kasvatuses etendab kasvataja isik. Allest kui kirjanikust kõneldes on raske mööda minna tema isikust. *Kõrtsi pahesid võis veelgi suurendada kõrtsmiku isik, kui ta ainult ahnitsevale kasusaamisele välja läks... H. Raudsepp.
3. keel grammatiline kategooria, mida väljendatakse isikuliste asesõnadega mina, sina, tema v. meie, teie, nemad; pööre (verbidel). Esimene isik 'kõneleja'. Teine isik 'see, kelle poole kõneleja pöördub'. Kolmas isik 'see, kellest v. millest on juttu'.
4. jur õiguste ja kohustuste kandja. a. (inimese kohta). Füüsiline isik. b. (organisatsiooni kohta). Juriidiline isik.