[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ise|seisev ‹-sva, -svat 2› ‹adj›

1. mitte kellelegi alluv, sõltumatu. Iseseisev riik. Poliitiliselt, riiklikult iseseisev. Riik kuulutati iseseisvaks. Alma oli nüüd iseseisev perenaine. *Olen harjunud olema iseseisev, niipalju, kui see on võimalik abielumehel. E. Krusten.
2. omal jõul, teiste abi v. juhtimiseta tehtav; abi, juhtimist, toetust mittevajav. Tema esimene iseseisev projekt. Õpilaste iseseisev töö. Noored alustavad iseseisvat elu. Ehitusmalevas muutus noormees iseseisvamaks ja algatusvõimelisemaks. *Suund ongi niisugune, et lapsed harjuksid iseseisvaks, tuleksid ise kõigega ladusalt toime. R. Vaidlo. || kõrvalmõjudest vaba; originaalne. Väga iseseisev mõttelaad, analüüs. On oma otsustes üpris iseseisev. Esimesed noorpõlveluuletused polnud kuigi iseseisvad.
3. omaette, eraldi olev, eri. Noor viiulikunstnik andis esimese iseseisva kontserdi. Redist kasvatatakse nii iseseisva kultuurina kui ka teiste köögiviljade vahel.