[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ise|loom [-u]

1. inimese käitumises ja suhtumises ilmnevad põhilised, püsivamad psüühilised omadused, karakter. Iseloomu mehisus. Elav, kinnine, hea, halb, äkiline, raske iseloom. Iseloomu kasvatama. Iseloomud ei sobi. Iseloomult vaikne, tossike. Rahvuslik iseloom 'ühele v. teisele rahvusele omane psüühiline eripära'. || looma käitumislaad. *Igal koeral on oma iseloom. Murra oli jonnakas. J. Kaidla.
2. tugev tahe, visadus, püsivus. Sel mehel, tütarlapsel on iseloomu. Iseloomuga inimene, naine, mees. *Sahkerdagu vanad, meie – noored – ilmutame iseloomu. H. Raudsepp.
3. isiksus (2. täh.), natuur. *See [= naine] oli julm, haiglaselt despootlik iseloom. B. Alver. *Ning sellises võitluses on edu ainult Loki-taolistel visalt edasirühkivatel iseloomudel. O. Kool.
4. millegi eripärased jooned, millegi (põhi)olemus v. laad. Palk sõltub töö iseloomust. Oma iseloomult juhuslik nähtus. Majandusliku iseloomuga streigid. Kasvatusliku iseloomuga sunnivahend. Artikli ründav iseloom. Tootmise ühiskondlik iseloom.
▷ Liitsõnad: kaitse|iseloom, klassi|iseloom, põhi|iseloom, üldiseloom.