[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ise|enese ‹pron›

1. enesekohase asesõnana rõhutab refleksiivsust tugevamini kui enese, enda. a. ‹objektina›. Ma ei hakka ometi iseennast laimama. Armasta ligimest nagu iseennast! Õpi iseend tundma! Kunstnik hakkab juba iseennast kordama. Sa reetsid iseenese. *Palju lugemine võib inimesse tuua arvamuste ja tundmuste segu, milles ta kaotab iseenda. A. H. Tammsaare. b. ‹adverbiaalina›. Iseenesest, iseenestest teame me kõige vähem. Ta tegi iseendale kingituse. Jäin iseenesele kindlaks. Meil jäi üle loota ainult iseendile. Kõige rohkem nõuab ta iseendalt. Ta võitles iseendaga, kas minna kinno või mitte. Iseenda pärast ma ei muretse. Ma tõin lilled iseenese jaoks. Olen selle üle iseeneses 'endamisi, omaette' palju mõelnud. Kunst on väärtus iseeneses 'omaette väärtus'. c. ‹atribuudina deverbaalsubstantiivide juures›. Ta on jõudnud juba iseenda jumaldamiseni. Neil ei ole usku iseendasse.
2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab tugevasti kuuluvust tegevuse subjektile. Iseenese lapsele võin ma seda ju lubada. Ta on seda iseenese nahal tunda saanud. Noormees tegi seda ainult iseenese huvides. Sa oled ju iseenese vaenlane.

iseennast täis vt täis