[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

imema ‹37›

1. keele- ja huultelihaste abil suuõõnes alarõhku tekitades midagi (vedelikku, suitsu vm.) avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama. Laps imeb rinda, lutist piima. Imevad kõrrega klaasist kokteili. Põrsad, (lamba)talled imevad ema all. Rästikumürki on võimalik haavast välja imeda. Kondist üdi imema. Sigaretti, suitsu, piipu imema. *Juho imes sügava mahvi, uuris sõpra läbi suitsupilve. E. Tennov.
2. lutsima, lutsutama. Laps imeb tühja lutti, pöialt. Kompvekki, karamelli, iirist imema.
3. alarõhku tekitades või muul teel end kellegi v. millegi külge, midagi endasse v. kuskilt välja tõmbama. Sääsk, kärbes imeb verd. Lüpsimasin imeb nisadest piima välja. Kaan imeb enda jala külge kinni. Pumbad imevad kupli alt õhu ära. Taimede juured imevad pinnasest niiskust, toitu. Käsn imeb enda vett täis. Alusturvas imeb virtsa. Muld ei suuda enam vett endasse imeda. | piltl. Vaatajad tahaksid kogu ilu endasse imeda. Sõda on imenud rahva elujõu. Käsnana imes ta endasse teadmisi. Puhkavad kehad nagu imeksid endasse päikest.

emapiimaga sisse imema vt emapiim

ennast täis imema vt täis

käppa imema vt käpp

näljakäppa imema vt näljakäpp

näljapäkka imema vt näljapäkk

näppu imema vt näpp [näpu]

päkka imema vt päkk