[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ilmne ‹-se 2› ‹adj›

1. selgesti märgatav, silmanähtav, päevselge. Ilmne heameel, kergendus, rahulolu, vastumeelsus. Tegemist on ilmse pettusega, eksitusega. Jälgib ettekannet ilmse huviga. Popsutab ilmse mõnuga piipu. Tema paremus, ülekaal oli ilmne. Nähtuste vahel valitseb ilmne seos. On ilmne, et nõnda see ei jää. *Et ta kaunitariks kasvab / on ilmsem kui ilmne. A. Kaalep.
2. hrv ilmsi olev, tõeline (vastandatuna unistuslikule v. ebatõelisele). *Milleks unistada, kui ilmnegi rahuldab? F. Tuglas. *Uned on mul sagedasti ilmsemadki kui päevane askeldus.. A. H. Tammsaare.