[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ilme ‹18› ‹s›

1. iseloomu v. psüühilise seisundi kajastus näol, näoilme; (inimese) välimuse v. käitumise laad. Näo ja silmade ilme. Heatahtlik, lahke, sõbralik ilme näol. Väsinud, põlglik, rusutud, murelik ilme. Tema ilme väljendas imestust. Mehe ilme ei tõotanud head. Krõbistab mõtlikul ilmel kuivikut. Manasin näole rõõmsa ilme. Sõbrad märkavad ta pettunud, kohkunud, kinnist ilmet. *Kuid mitte ainult ta kont, mis oli suur ja tugev, ei andnud talle vanainimeslikku ilmet. Seda ilmet kandis ta ka näol, liigutustes, kõnnakus.. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: hirmu|ilme, kahetsus|ilme, kannataja|ilme, masendus|ilme, naeru|ilme, näo|ilme, tüdimus|ilme, õnneilme.
2. millegi väline laad, iseloomulik(ud) v. tunnuslik(ud) joon(ed). Loodusel on juba sügisene ilme. Maakoha ilme on muutunud täielikult. Üliõpilased annavad ilme kogu linnale. Vaidlused said üha ägedama ilme. Ajakiri sai uue ilme. Meeleavaldus omandas poliitilise demonstratsiooni ilme.
▷ Liitsõnad: välis|ilme, üldilme.

ilmet võtma
enam-vähem korda v. valmis saama, välja kujunema. Asi hakkab ilmet võtma. Maja hakkas tasapisi ilmet võtma.