[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

aateline ‹-se 5› ‹adj›

1. aatest, aadetest innustunud, neile andunud, aatlev. Aateline inimene. Noorsugu on ikka aateline olnud. Üks tema aatelisemaid sõpru.
2. aadetel põhinev, neist tulenev, nendega seotud (mõnikord materiaalse, praktilise vastandina). Neil on aatelisi lahkarvamusi. *Veel ei olnud vanadus ja tüdimus tema aatelist õhinat suutnud summutada. E. Vilde.

abi ‹11› ‹s›

1. aitamine, abistamine, abistus; see, mis aitab vrd appi Vastastikune abi. Sõbralik, omakasupüüdmatu, ootamatu, kiire abi. Materiaalne, rahaline, majanduslik, sõjaline abi. Vältimatu meditsiiniline abi. Tehnilise abi auto. Abi arengumaadele, loodusõnnetuste piirkondadele. Kelleltki abi paluma, otsima, saama. Kellelegi abi osutama, andma. Hädas vajatakse abi. Õpilane vajab abi matemaatikas. Sõprade abi kulus marjaks ära. Hea nõu on kõige parem abi. Mitte kusagilt polnud abi loota. Haavatud oigasid ja palusid abi. Kas teil abi ka tarvis läheb? Abi jäi hiljaks. Naabrite abist ta keeldus. Poiss võttis küüned abiks. Ei maksa teiste abile lootma jääda. Ta tuleb toime ilma teie abita. Naabrite abiga said kartulid võetud. || abil ‹postpositsioonilaadselt› millegi, kellegi abiga, midagi kasutades, abiks, appi võttes, millegi vahendusel, millegagi. Juurte abil hangib taim mullast toitaineid. Vääntaimed kinnituvad väänlate abil. See on katsete abil kindlaks tehtud. Sugestiooni abil saab inimest mõjustada. Ingliskeelset kirjandust loeb ta sõnaraamatu abil. Vinnasin end käte abil purdele.
▷ Liitsõnad: arsti|abi, enese|abi, esma|abi, finants|abi, humanitaar|abi, häda|abi, kaas|abi, kiir|abi, oma|abi, sünnitus|abi, välis|abi, õigusabi.
2. (millestki, kellestki) kergendus, kasu. Ravimist, rohust, süstidest oli varsti abi märgata. Kaitsekiivrist, turvavööst on kindlasti abi. Ettevaatusest oli abi. Sellest on vähe abi. Lapsed alles väikesed, paljuke neist abi on. Minust pole neile abi, ma ei tunne ümbrust ega inimesi. Poisist on isale juba suur abi. Arvasin, et kompress võiks haigele jalale abi tuua. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
3. abiline (tihti elukutse, ameti poolest); abistaja(d), aitaja(d) vrd asetäitja Ministri, direktori, metsaülema, kapteni, vedurijuhi abi. Vallavanema, kirjatoimetaja abi. USA riigisekretäri abi Lähis-Ida küsimustes. Remondiga ei saa ma üksi hakkama, tuleb abi võtta. Ta ei jõua seda üksi ära teha, keegi peaks talle abiks minema. Tütar on emale köögis abiks. Ta püüdis kogu aeg nõu ja jõuga abiks olla. Juhtival töötajal on sageli asetäitja(d) või abi(d). *Sauna Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: meistri|abi, noorem|abi, vanemabi; direktori|abi, kapteniabi.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aegamööda ‹adv›

1. vähehaaval, aja jooksul, järk-järgult. Aegamööda muutus olukord paremaks. Ta rahunes aegamööda. Aegamööda harjusime uue olukorraga. Sügishommik valgeneb aegamööda ning visalt.
2. aeglaselt, mitte ruttu. Mindi kiirustamata, aegamööda. Liiga aegamööda edeneb meie töö. *.. vaid kõik sündis üsna aegamööda, ikka samm-sammult, tasapisi .. A. H. Tammsaare.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

aher ‹ahtra, ahtrat 16› ‹adj›

1. sigimatu, mittetiinestuv; antud aastal tiinestumata (emaslooma, hrl. lehma kohta). Lehm jäeti ahtraks ning nuumati lihaloomaks. Aher mära, põdralehm. *.. silmad hallid peas kut ahtral kassil. H. Sergo. || hlv (sigimatu naise kohta). *Sina sead oma ahtra eide viljaka Oru kõrvale .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: umbaher.
2. piltl viljatu, vähese anniga; millegi poolest napp, kasin, kehv. Ahtrad kalaveed. Poolkõrbe aher loodus. Rannakülade aher põld. On väga viljakaid, ent ka üsna ahtraid poeete. Vaimselt aher inimene. Sissetulek jäi üha ahtramaks. *Ikka ahtraks jäid [maa], / ikka januseks, / kitsilt jagasid / leivapalukest. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: jutu|aher, kõne|aher, mõtte|aher, sõnaaher.

ahhetus ‹-e 5› ‹s›
ahhetamine. *.. peaasi, et lugu on nii ilus, et kuku pikali, et lugeja ahhetusest keele suulakke lööks: küll ikka poiss kirjutab! J. Tuulik. *Siit-sealt põõsaste vahelt kostavad naerupahvakud, tütarlaste sosistamine ja ahhetused. A. Kaal.

ahvima ‹42›
kedagi (kas pilgates v. sarnaneda püüdes) matkima, jäljendama, imiteerima, järele aimama v. tegema. Kedagi, kellegi kõnnakut, häält, kõnemaneeri (järele) ahvima. Mis sa ahvid teist inimest! Väikesed vennad on ikka püüdnud suuri saksu järele ahvida. Kas tasub neile igas asjas järele ahvida.

aiatama ‹37›
murd aietama; hädaldama. *Kunas ma olen haletsenud ja aiatanud! Elan ikka päevast päeva. P. Vallak.

aimama ‹aimata 48›

1. ebamääraselt, hämaralt ette tundma v. arvama; vaistlikult tundma, tunnetama v. tajuma. Õnnetust, hädaohtu aimama. Süda aimab halba. Ma aimasin, et sa täna tuled. Seda ei osanud küll uneski, hinges(t)ki aimata. Takistus tuli sealt, kust seda ei osanud aimatagi. Seda ei oska täpselt seletada, seda võib ainult aimata. Läksime paha aimamata edasi. Toa sisustus laskis aimata naise kätt. Juba kooliajal võis temas aimata tulevast kirjanikku. Looduses võib aimata juba kevadet. *Preili Marchand .. heitis tüdruku peale niisuguse pilgu, et see nagu koer, kes head inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta kätt suudles. E. Vilde. || (oletamisi) mõistma, aru saama, taipama. Näib, et ta aimas mu mõtteid. Ahaa, nüüd ma hakkan aimama, kuidas see lugu oli. Tema olekust aimasin, et ta ei taha sel teemal rääkida. Matemaatikast ta ikka niipalju aimab, et päris hätta ei jää. Tema näost ei oska midagi aimata. *Teinekord on nad käega võtta, aga sa ei aima kätt sirutada, kõnnid kui unenäos .. M. Metsanurk.
2. ähmaselt, ebamääraselt, ainult üldistes kontuurides nägema. Linna torne võis läbi udu vaevu aimata. Hommikuhämaruses võis eespool aimata metsaserva. Päikeseketas oli läbi pilveloori vaevu aimatav.
3. hrv järele aimama, matkima. *Püssiga õlal aimad vahti. G. Suits.

aklimatiseeruma ‹37›
biol (introdutseeritud taimede v. loomade kohta:) uue kasvukoha v. elupaiga kliima- jm. keskkonnatingimustega kohanema. Kährikkoer aklimatiseerus meil kiiresti. Eestis on aklimatiseerunud palju ilu- ja ravimtaimi. || (inimese kohta:) võõra kliimaga harjuma, sellega kohanema. Euroopa sportlased sõitsid aegsasti enne olümpiamängude algust Mehhikosse, et korralikult aklimatiseeruda. | piltl. *Aga ma ei ole ikka veel suutnud aklimatiseeruda, kohaneda ja sisse elada uude ümbrusse. R. Sirge. *.. te saate seal kõige ohutumal viisil toimetuse vänge õhuga aklimatiseeruda. V. Gross.

alaline ‹-se 5› ‹adj›
alatine. a. Alalist hirmu, muret tundma. Elasime alalises ärevuses, ootuses. Alaline elukoht, elanik. Tehas vajab alalisele tööle torulukkseppi. Alaline näitus, valve. b. Ta käib siin tihti, on siin alaline külaline. Ta on alalises rahahädas – ikka juba mõni päev pärast palgapäeva näpud põhjas. *See põrguline [= Kiir] oli otse väljakannatamatu oma alaliste kaebamistega! O. Luts.

alati ‹adv›

1. iga kord, ikka. Nagu alati, mindi ka täna üheskoos koju. Ta tasus oma võlad alati õigeaegselt. Tema jutte ei saa alati uskuda. Alati kipub ta hilinema. Alati on tal kojuminekuga kiire. Temale peab ju alati õigus jääma. Mitte alati ei lähe kõik nii, nagu sooviksime. Peaaegu alati juhtub sul mõni viperus.
2. kogu aeg. See on ikka ja alati nii olnud. See juhtum on mul alati meeles. Alati sõbralik ja abivalmis. Mu tervis on alati kehv olnud.
3. kõnek (kinnitavana:) tingimata, igal ajal. Oled sa kindel, et sellega toime tuled? – Alati!

algatuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
algatav, algatust tegev. *.. ikka tõuseb meie ette Kreutzwaldi algatuslik, teedrajav osa. E. Nirk.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alles ‹adv›

1. järelejäänud, järel, säilinud, (veel v. endist viisi) olemas. Kontrollige, kas kõik asjad on alles. Pool leiba on söödud, pool on alles. Vanaema kirst on meil veel alles. Ainult paar maja jäi alevikus sõjast alles. Hoidke piletid alles. Mets oli maha võetud, ainult kasetukk oli alles jäetud. *Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrutsevat endiselt alkoholiga. O. Luts.
2. päris hiljuti, nüüdsama, äsja. Tulin alles töölt, pole jõudnud veel riideidki vahetada. Kas kõht juba tühi, alles me sõime? Alles ahjust tulnud soojad saiad. Täiesti uus maja, alles sai valmis. Alles see oli, kui koolipinki nühkisime. Alles oli kevad, ja nüüd juba sügis käes. *.. alles oli südapäev, aga juba kuulutavad pikad varjud õhtu lähenemist. O. Tooming.
3. mitte varem kui, mitte enne kui (viitab sageli tavalisest v. oodatust hilisemale ajale v. hetkele). Ah alles homme, kas täna ei saaks? Nüüd sa alles tuled! Alles nüüd ma märkan. Vaata ikka enne järele ja alles siis räägi. Saime kutse alles matuste päeval. Aruannet nõutakse alles 25. detsembriks. Ärkasin alles kell kaheksa. Alles mõne tunni pärast. Vargus oli alles paari päeva eest toime pandud. Olukord on paranenud alles viimastel aastatel. || (ajalist jm. järjekorda, järgnevust silmas pidades). Jaan oli esimene, Juhan teine ja alles siis mina. Ta on järjekorras alles kümnes. Kvalifikatsiooninormi täitis ta alles kolmandal hüppel.
4. (ikka) veel (näitab, et tegevus v. olukord veel kestab v. kestis, kuid selles peab toimuma v. on hiljem toimunud muutus). Mets on alles raagus. Töö oli alles pooleli. Ta on alles väike. See oli siis, kui me alles ülikoolis käisime. Kas nad on ikka alles koosolekul? Üks alles alustab, teine juba lõpetab. Ta alles noor mees. Rukis oli alles lõikamata. Kevadel, kui soo alles kandis.
5. mitte rohkem kui, mitte kaugemal kui, kõigest. Kell on alles neli. Ta on alles viieaastane. Alles kolmandik teed on käidud. Olen alles viiskümmend lehekülge läbi lugenud.
6. ikka, vast (enamasti hüüdlauses). Oled sina alles rumal, imelik, kuri, hea. On alles uudis! Vaat see on alles mees! On alles tark väljas! Kus mul alles asjamees! No on alles elu! *Oli nüüd alles naeru ja lõkerdamist, parastamist ja sajatusi. I. Sikemäe.

ammuks ‹adv›

1. nüüdsama, alles (ikka). Ammuks nad läksid – ja juba tagasi! Ammuks see oli, kui isa suri!
2. liiatigi, ammugi. Hobune komistab neljal jalal, ammuks siis inimene kahel. Ene ei oska nööpigi ette ajada, ammuks siis veel kleiti õmmelda. *.. munadki veerevad pesas vastamisi, ammuks siis mitte inimesed ... O. Tooming.

järele andma

1. mitte ettenähtud olekus püsima, lõdvemale v. lahti tulema v. minema; murduma, varisema. Naelad, kruvid andsid järele ning lauad tulid lahti. Püüti ust lahti murda, kuid lukk, riiv ei andnud järele. Köis, nöör andis järele. Jalg vääratas, käed andsid järele ning poiss kukkuski puu otsast alla. Pehkinud talad võivad järele anda ning lagi kaela langeda. *Tihedaks ja kollaseks tambitud külatee andis ajuti hobusekabjale järele, jalg sumas läbi .. E. Tennov.
2. lõdvemale laskma, järele laskma. Kõht on nii täis, et tuleb püksirihma järele anda. Anna nööri järele, ämber ei ole veel põhjas.
3. kellegi v. millegi mõjustusel mööndusi tegema, oma seisukohast, kavatsusest, otsusest jne. (osaliselt v. täielikult) loobuma. Kellegi tahtmisele, palvele, soovidele, tujudele järele andma. Ahvatlusele, kiusatusele järele andma. Juhtkond oli sunnitud töötajate nõudmistele järele andma. Ei maksa lastele kõiges järele anda. Algul punnis vastu küll, lõpuks andis ikka järele. Targem annab järele.
4. nõrgenema, vaibuma, raugema. Õhtu eel andis kuumus, palavus, külm, pakane pisut järele. Torm, maru, tuisk, sadu hakkab järele andma. Viha, närvipinge, erutus annab pikkamööda järele. Haigus, köha, palavik andis järele.
5. (näit. kellestki v. millestki millegi poolest) maha jääma, alla jääma, alla andma (2. täh.) Kasvult on poiss juba isa pikkune, ja ega tüseduseltki palju järele anna.

armu|leib
kellegi armust antav v. saadav elatis. Armuleiba sööma. Vanainimene võeti tallu armuleivale. Pidi vanul päevil armuleival elama. *Ta meenutas ikka enam ja enam vana, armuleival koera .. L. Promet.

aruldasa ‹adv›
van aru poolest v. järgi; mõistlikult. *.. aga sealgi elatakse vähema hädaldamisega kui meil. Ikka aruldasa, kulla Elviine! O. Luts.

arutlema ‹37›
(läbi) arutama. a. Neid küsimusi arutleti nii koosolekuil kui kuluaarides. Leidis sõbra, kellega eluprobleeme arutleda. Käsikirja on korduvalt ning põhjalikult arutletud. b. Arutles mõtteis, kas minna või mitte. Ära nii palju arutle! Püüa loogiliselt arutleda! Kirjanik arutleb vabaduse ja võrdsuse üle. Arutlev artikkel. „See vist ikka päris õige ei ole,” arutles Mihkel.

arvel
‹postp› [gen]
1. kedagi v. midagi mingis suhtes piirates v. sellele kahju tekitades, kellegi v. millegi kulul. Loodab teiste arvel elada ja edasi jõuda. Teenis sõbra arvel kõvasti. Püüti kõhu arvel kokku hoida. Tegime jäätise arvel kokkuhoidu. Vilja väljavedu toimus tarbimise arvel.
2. kasut. juhtude märkimiseks, kus millestki olemasolevast eelnevalt makstakse, võetakse, saadakse, antakse jne. Autor sai honorari arvel avanssi. Anna mulle palga arvel paar krooni. Võtsin puhkuse arvel paar vaba päeva.
3. kulul, pihta, kohta. *Langeb ainult mõni üksik sõna pimeduse ja viletsate jalgteede arvel. O. Luts. *.. sest missugune mees seda ikka tahab, kui tema arvel rumalat nalja tehakse. A. Valton.
4. (hrl. teised väljendusvõimalused paremad:). a. -st, -ga. *.. tutvusringkond laienes puuseppade, maalrite, torulukkseppade ja laojuhatajate arvel. V. Gross. b. tõttu, tingituna. Hea kaitsemängu arvel asus Eesti 5:2 juhtima.

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

asja ees, teist taga ~ takka
põhjuseta, põhjusetult. Nääklevad ja tülitsevad – asja ees, teist taga. Mis me siin ikka, asja ees, teist takka, istume ja vahime. *Miks ta tuli niimoodi asja ees, teist taga kõige kiiremal tööajal koju .. E. Tennov.

asjatundja ‹1›

1. ‹s› asjatundlik inimene, spetsialist; ant. võhik. Põllumajanduse, loomakasvatuse, tehnika, suusaspordi asjatundja. Suur, tõeline asjatundja. Ma ei ole sel alal asjatundja. Tuleks mõnelt asjatundjalt nõu küsida. Keegi ei suuda olla asjatundja kõigis ilmaelu küsimustes. Ainult asjatundja oskab ehtsat imitatsioonist eraldada.
2. ‹adj› asjatundlik. Mõni asjatundja mees teeks aparaadi vahest korda. Asjatundjamad kirjamehed. *See [kauplus] on küll pühapäeval kinni, aga asjatundja inimene saab joogipoolist ikka. J. Rannap.

au|mees
ausalt toimiv, oma sõna pidav arenenud autundega mees. Käitus, toimis, talitas tõelise aumehena. Olen teda ikka aumeheks pidanud.

aus ‹-a 2› ‹adj›

1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene. Aus inimene, töötaja. Ta on täiesti, läbini, üdini, pedantselt, kristalselt aus. Teeb sohki, aga enda arvates aus mees pealegi. Kas see oli aus tegu, käitumine! Sõpra hätta jätta pole aus. See polnud sinust aus. Olgu aus mäng. Võistlus olgu aus. Elad ausat elu. Nii on palju ausam elada. Endale ausa tööga, ausal teel leiba teenima. Kas ta tuli ausate kavatsustega? Mitte petturi kombel, vaid ausal viisil. Olen teie vastu aus. Olgem ausad: me tegime suure vea. Aus kriitika, ülestunnistus. Tal on ausad silmad. Teeb ausa näo pähe ja luiskab. Aus nimi 'hea maine'. Aus silma ees, kelm selja taga. Aus võtmas, kelm tagasi andmas.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.

au|väärne
lugupeetav, austamist vääriv. Auväärne töömees, õpetaja. Vana auväärne professor. Auväärsete vanemate lapsed. Iga töö on auväärne. Peab auväärset ametit. Laua otsas, kõige auväärsemal kohal, istus peremees. || väärikas, soliidne. Auväärne välimus, olek. Auväärsesse ikka jõudnud, auväärsetes aastates daam.

avaldama ‹37›

1. hrl. sõnadega (kõnes v. kirjas) midagi (kellelegi v. avalikult) teatavaks tegema, esile tooma, väljendama. Armastust, lugupidamist, tunnustust, tänu, kiitust avaldama. Lahkunu omastele avaldati kaastunnet. Kõik avaldasid imestust. Kahetsust, meelepaha, ägedat protesti avaldama. Umbusaldust, laitust, rahulolematust avaldama. Avaldati kahtlust, kas see ikka on nii. Avaldas lootust, veendumust, et töö saab õigel ajal valmis. Avaldasin oma arvamuse, seisukoha, mõtte, kartuse, soovi. Raadio avaldas teadaande. Võistluseksamite tulemused avaldatakse homme. || ära rääkima; kellelegi midagi usaldama, pihtima. Tunnistaja on kohustatud avaldama kõik, mis ta asja kohta teab. Avaldan sulle saladuse, kogu tõe. Põhjust ei ole ta kellelegi avaldanud. *Ma märkan, et sul on midagi südame peal ... Avalda oma õpetajale: ta aitab sul koormat kergendada! E. Särgava.
2. publitseerima, üllitama. Ta on avaldanud 11 romaani. Avaldas „Loomingus” jutustusi, luuletusi. Kõik ajalehed avaldasid peaministri kõne. Trükis avaldatud uurimused. Perioodikas, aastaraamatutes avaldatud artiklid. Avaldamata käsikirjad, fotod. *.. tal olevat siin midagi kirjutatud, vaadaku meie, ehk kõlbab avaldada. J. V. Veski.
3. ilmutama, osutama. Vaenlane avaldas vastupanu. Lahkunule avaldati viimast austust. Lapsed avaldavad oma vaimustust kilkamisega. Talle avaldati igal viisil tähelepanu. Nad avaldasid huvi kõige ümbritseva vastu. Ta ilme, pilk, nägu avaldas imestust, hämmastust, kohkumist, nõutust. Mürgistatu avaldas veel elumärke. Avaldavad rahutuse tundemärke. Ta avaldab end muusikas, musitseerimises. || hrl van millestki tunnistust andma, midagi tõendama. *Tugevad kondid avaldavad tervist, tüse keha jõudu. Juh. Liiv. *Jordani kollendava oru põhjas avaldab roheline viir seda kohta, kus jõgi puude ja põõsaste varjul voolab. E. Bornhöhe.
4. (vähestes ühendites:) esile kutsuma, tekitama. Ravimid, süstid avaldavad mõju. Kellelegi positiivset, negatiivset, halba mõju avaldama. Tuleb talle survet avaldada. Kontsert avaldas publikule sügavat muljet. Tahab muljet avaldada ning imponeerida. Müra avaldab ebameeldivat toimet organismile.
5. mat avaldisena esitama. Avaldada ristküliku pindala aluse ja kõrguse kaudu.

avamatult ‹adv›
avamatuna, mitteavatuna. Kiri lebab ikka veel avamatult laual.

ava|vesi

1. (taimedest, jääst vm.) vaba vesi. Kahlasime läbi roostiku avaveeni. Jääpankade vaheline avavesi. Jäämurdja viis laevade karavani avavette.
2. avar veeväli, avameri. *Nii kaldal seistes ikka kipub silm / siit avaveele, kuhu lõpeb vaade. B. Kangro.

barbi ‹6› ‹s›
hästiliikuvate kehaosadega naiselik tüdruknukk, väljendab valitsevaid moeideaale. Tüdrukul on kodus mitu barbit, aga ikka tahab uut.

baromeeter ‹-tri, -trit 2› ‹s›
õhurõhu mõõtur. Baromeeter langeb, tõuseb. Mis baromeeter näitab? Baromeetri järgi on oodata vihma. *Kapteni kajutit koristades uurisin baromeetri seisu, kuid baromeeter näitas ikka head ilma .. J. Parijõgi. | piltl. Börs on kapitalistliku majanduse erk baromeeter.
▷ Liitsõnad: aneroid|baromeeter, anum|baromeeter, elavhõbe|baromeeter, metall|baromeeter, vedelikbaromeeter.

bläkk ‹bläki 21› ‹s›
kõnek piinlik tegu v. olukord. Bläkki tegema. See oli ikka paras bläkk! Ükski poliitik ei saa endale sellist bläkki lubada. Sai hakkama kohutava bläkiga.

braveerima ‹42›
bravuuritsema. *Muidu ikka osava sofistikaga braveeriv autor esineb sel korral üsna armetult. P. Rummo.

eatanud partits
hrv elatanud, eakas, vana. Eatanud inimene. *Ikka .. armastas ta jalutada sellel vanal teel, millel oli liigutavalt eatanud maju .. L. Anvelt.

edasi ‹adv›

1. enda ees olevas suunas; liikumise pärisuunas; ant. tagasi. Sammub, läheb, tungib edasi. Kihutab, tormab edasi. Minge otse edasi! Astus paar sammu edasi. Ei pääse edasi ega tagasi, sammugi edasi. Siit veidi edasi on suur rändrahn. Järgmine jaam Pääskülast edasi on Laagri. Kellaosuti on ainult mõne kriipsuvahe edasi nihkunud. Päikeselaik seinal on edasi liikunud. | (käsklusena, üleskutsena). Rühm, edasi! Täiskäik edasi! || mingis vajalikus, soovitud, kavatsetud suunas. Sõidan Tartusse ja sealt edasi Võrru. Nihutas end pingil veidi edasi, et sõbrannale istumisruumi teha. Igas järgmises reas nihkub mustrikord ühe lõimelõnga võrra edasi. Käisime ristikuväljal ketitatud hobuseid edasi panemas, edasi tõstmas.
2. ajas kaugemale, eelseisvale ajale; eelseisval ajal, tulevikus. Eksam, koosolek, asja arutamine lükkus edasi. Ärasõit, võistluse algus lükati edasi. Mis edasi saab, ei tea. Kuidas edasi elada?
3. (märgib tegevuse v. olukorra jätkumist:) jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel. See seadus on edasi jõus. Ilmad jäid edasi vihmaseks. Ta magas, luges rahulikult edasi. Pidu, töö käib edasi. Rääkige, laulge, jutustage edasi! Töötab tehases edasi. Ela siin edasi, ega mujal parem ole! Me oleme edasi vihased, tülis. Poiss jäeti kooli edasi. || (katkenud tegevuse jätkamise kohta). Pärast räägime, arutame edasi. Mõtles veidi, siis päris, küsis, uuris edasi. Kevadel saab ehitustöid edasi teha. Komistas korraks, siis tantsis hooga edasi.
4. järgnevalt; (varasemale, eelmisele) lisaks, veel. Esimesena ilmuvad lastel keskmised lõikehambad, edasi välimised lõikehambad. Edasi tõmbame punktist A sirge punktini B. Sumpasime rabas, edasi kõndisime männikus ja nõmmel. Kui palju täna matemaatikas edasi võeti? Edasi kuuluvad tehase sisseseade hulka turbiinid, tõstukid jne. Edasi tuleb pidada silmas, et .. Edasi ei mäleta ma enam midagi. Probleem ärgitab edasi mõtlema, edasi uurima. Ja nii, nõnda edasi (kasut. hrl. mittetäieliku loetelu lõpul).
5. väljendab arenemist v. arendamist, kõrgemale tasemele siirdumist v. siirmist. Jõuab õpingutes, elus, töös edasi. Haris end iseõppimise teel edasi. Õpilane viidi järgmisse klassi edasi. Kaebas edasi kõrgema astme kohtusse. Neid seisukohti on ta oma järgmistes töödes edasi arendanud. Põlevkivikeemia on meil hiiglasammudega edasi arenenud. Elu on viimaste aastatega palju edasi läinud. Püüab elus edasi saada. See avastus on inimkonna ajaloos suur, tohutu samm, hüpe edasi. *Aeg on Kusta südamest riisunud mõnedki lootused, kuid tungi edasi pole Kusta kaotanud .. R. Roht.
6. kasut. vahendamise, teistele üleandmise väljendamiseks. Edasi müüma, toimetama, saatma. Kogemusi edasi andma. Saladust ei tohi edasi rääkida. Võid talle edasi öelda, et koosolekut ei tule. Rahvaluule kandub edasi suust suhu, põlvkonnalt põlvkonnale. Kunstnikul on maalis õnnestunult edasi antud suveöö meeleolu.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ees ja taga

1. igal pool abistamas, korraldamas, jälgimas vms. Ta ei jätnud midagi teiste hooleks, vaid oli ise igal pool ees ja taga. Proua ei teinud ise midagi, aina teenijad ees ja taga. Uus direktor on vilumatu, sekretär olgu ees ja taga.
2. kogu aeg meeles, kogu aeg jutuaineks, kogu aeg hoolitsuse all. Muud enam ei kuulegi, ainult Juhan ees ja taga. *Ema hellitas ju teise ära, tööd ei lasknud teha, ikka Dagi ees ja Dagi taga. R. Roht.

ees|otsas
(ruumiliselt v. tähtsuse poolest) esimesena v. esimeste hulgas. a. ‹postp› [gen] Ratsutas salga eesotsas. Valitsuse eesotsas on peaminister. On suur vastutus olla ühingu eesotsas. b. ‹adv› Kooli õpetajad eesotsas direktoriga. Ilma temata eesotsas pole asjal õiget hoogu. Kui vempe tehakse, on tema ikka eesotsas.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

egiid ‹-i 21› ‹s›

1. müt Kreeka mütoloogias õudust tekitav Zeusi kilp
2. piltl kaitse, eestkoste. ÜRO egiidi all toimuvad läbirääkimised. *Me käske täitma ikka ole tragi, / siis on sul kiriku egiid! J. Kross (tlk).

egotsema ‹37›
egoistlikult käituma, isetsema. See on meeskonnatöö, siin ei tohiks egotseda. Ära egotse, arvesta ikka teistega ka.

egotsentrilisus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as egotsentriline). *Ikka mina ja mina – lõpuks juba tüütab see igavene egotsentrilisus! F. Tuglas.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ehk küll
möönev sidesõna (ehk ja küll vahel võib eriti varasemas pruugis esineda teisi sõnu); sün. kuigi, ehkki, olgugi et
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mindi teele, ehk küll sadas kõvasti. Jaak jätkas tööd, ehk küll Mikk arvas, et sellest pole kasu. Ehk küll see on juba vana lugu, võetakse ta vahel uuesti kõne alla. Ta läks koosolekule, ehk tal küll selleks tahtmist polnud. *Körber nikutas tõsiselt peaga, ehk süda küll naeris ... E. Särgava. *Ehk ta küll oma vettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski varsti magama. E. Vilde.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. See raamat meeldis rohkem poistele, ehk küll ka tüdrukute hulgas oli lugejaid. Ta oli hea inimene, ehk küll pisut äge. Niisugust asja juhtub, ehk küll mitte sageli. Üldiselt oldi arvamusel (ehk küll kuuldus ka kahtlevaid hääli), et töö tuleb hinnata heaks. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume. Juh. Liiv.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

eit ‹eide 22› ‹s›

1. eakas naine. Vana küürus eit. Meie küla kõige vanem eit. *Põgenikud olid enamuses elatanud inimesed – habemikud taadid ja laiades seelikutes kortsulised eided. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: kerjus|eit, küla|eit, naabri|eit, nõia|eit, pere|eit, sauna|eit, turu|eit, vanaeit.
2. hrl nlj abikaasa, naine. Naabrimees oma eidega oli äsja siin. *Kust sa siis äkki eide võtsid. Olid ikka põline vanapoiss. F. Tuglas.
3. kõnek naine, naisterahvas. Maru eit. Ilus eit, mis? *Ja ega ta vana veel ole, täitsa noor eit. R. Roht. *Räägitakse seni, kuni oma naistest tüdinetakse, pärast alustatakse juttu võõrastest. Tuleb välja, et needki [= võõrad naised] pole laita eided. J. Tuulik.
4. van (hellitavalt) ema. *Oh, nad viisid minu hella eide, / viisid minu ema mullasse ... K. E. Sööt. *Ema, mis me nüüd peame tegema? Pai kulla eit, aita ometi! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: metsa|eit, muru|eit, tuuleeit.

eks ‹adv›

1. nõrk kinnitus- v. rõhusõna lausetes, mis väljendavad:. a. nõustumist, nõusolekut. Eks ma ikka tule, kui vähegi võimalik. Hea küll, eks ma proovi(n). Jah, eks see kuumus tee liiga küll. Kui tarvis, eks siis või minna ka. Eks me vaata, mis siin teha annab. „Õuna tahad?” – „Eks anna pealegi.”. *„Kena poiss,” kiitis Rudolf. „Eks ole,” kinnitas Irma. A. H. Tammsaare. b. nentimist, kinnitamist. Eks pärast ole igaüks tark. Eks seda ole juhtunud paljudega. Eks iga algus ole raske. Eks ma öelnud! Eks olnudki rebane lõksus. „Kes seda tegi?” – „Eks ikka Juhan.” Eks ta ole (ebamääraselt möönev reageering kaasvestleja jutule). c. seletust, selgitust. Eks ta karda(b), sellepärast rabelebki. Eks ma läinud külma ilmaga vette, nüüd on nohu kallal. Eks me nägime, et vihm on tulekul ja jooksime tagasi. d. arvamust, oletust. Eks hunt ta murdnud, kes muu. Eks kahekümne ringis peaks külalisi ikka tulema. Eks see paranda(b), kes ära lõhkus. Eks külarahvas saa(b) imestada, kui Jaan nooriku koju toob. e. soovitust v. soovi. Eks tee ise. Eks küsi talt eneselt! Eks mingu ja vaadaku ise järele. Eks võtnud siis lapsed tööle kaasa! Eks astuge vahel meie poole ka sisse! Eks teeme siis väikesed tropid! Eks jääme siis nägemiseni! Eks terekest kah! Eks hüvasti siis seda korda! f. ilkumist, ähvardust v. pahameelt. Eks sa näe, kus tark väljas! Eks katsu veel vastu hakata! Eks tulgu ainult, koera ajan peale! Eks sa proovi süüa, kui supp on nagu soolvesi! g. imestust, üllatust. Eks näe imet! No eks sa kuule, kus lugu!
2. usutlussõna, millele oodatakse jaatavat vastust, nõustumist; täh. 'kas ei, kas'. On ju nii, eks ole? Tulete siis homme, eks? Eks ole ilus? Oleme kokku leppinud, eks ju? *Mäletad, kui üles kirjutama tuldi, siis ütlesin: eks, Goori, see on ju sinu laud. H. Kiik. *„Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. A. H. Tammsaare.