[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 7 sobivat artiklit.

hüüdmahüüan 45

1. kellelegi mingit käsku, kutset, teadet vms. valju häälega, kõlavalt edasi andma, kellelegi midagi hõikama. Ma ei saanud aru, mida ta hüüdis. Keegi hüüdis mu nime. Õpetajale hüüti kolmekordne hurraa. „Elagu!” hüüdsid poisid kooris. „See on ju hea mõte!” hüüdis Toomas. Mees hüüdis valvuritele needusi näkku. Siin-seal hüüdis ta mõne lause ergutuseks. Ta hüüdis midagi kõva häälega, täiest kõrist. Lapsed hüüdsid ja huikasid metsas. Õnnetus ei hüüa tulles. || piltl huikama (3. täh.) *Jah, see oli .. segamini paisatud paelahmakate lasu, millel üks rohulible hüüdis teist. L. Metsar. || valjusti häälitsema. Paneme pillid, pasunad hüüdma. Hädakell hüüab. Kirikukellad, vabrikuviled hakkasid hüüdma. Kirikus pandi orel hüüdma. Kägu hüüdis: „Kuk-ku, kuk-ku!”. *Vaikus viibib juba mäel ja orul, / ainult ööbik hüüab toomingas. K. E. Sööt.
2. kedagi hõigates (enda juurde) kutsuma, kellegi poole hõikega pöörduma. Perenaine hüüdis koera nimepidi. Meid hüüti appi. „Ema!” hüüdis poeg. Alles mõne hetke pärast taipasin, et mind hüütakse. *Poisid hüüdsid Riia viimaks oma tule äärde.. A. H. Tammsaare.
3. nimetama, kellekski v. millekski kutsuma. Pärisnimega teda peaaegu kunagi ei hüütud. Musta lehma hüütakse Mustikuks. Jõhvikaid hüüab rahvas ka kuremarjadeks. Lapsed hakkasid Maretit tädiks hüüdma. *Rolts – nii hüüti poissi – keeras suurele maanteele. E. Raud.

[midagi] hüüdma panema
mingit tegevust alustama, midagi tööle, käima panema. *Ja siis paneme sae jälle hüüdma. E. Krusten. *Manase Vidrik tuli mitu päeva enne pühi kohale ja pani õlle hüüdma. M. Metsanurk.

järele hüüdma

1. lahkujale, kes on juba eemaldunud, midagi hüüdma. Talle hüüti järele tänusõnu. „Loll!” hüüdis tüdruk talle järele.
2. järelehüüdega esinema. *Henn Landrele hüüti hauda järele kõige soojemaid sõnu. P. Vallak.

(oma) toru hüüdma panema vt toru

vahele hüüdma
kellegi jutu, kõne sekka midagi hõikama. Kõnelejale hüüti alatasa vahele iroonilisi märkusi.

vastu hüüdma

1. kellelegi vastuseks hüüdma, kellegi hüüdele vastama. *Tuli siiski sõbrale vastu hüüda ja teatada, et läheb natuke aega. V. Gross.
2. hrv kedagi hüüdega vastu võtma. *„Aa! Põrgupõhja Vanapagan!” hüüdis õpetaja Jürkale juba enne vastu, kui see jõudis teretadagi. A. H. Tammsaare.

välja hüüdma

1. hüüdega teiste hulgast välja kutsuma. *Juba on [vangide hulgast] välja hüütud kaks vanaldast meest. H. Pukk.
2. hüüdega avalikult teatama. *Pealtvaatajad on seevastu ikka pealtvaatajad, kes vaid omade võitu igatsevad ja need pretensioonid ka välja hüüavad. Ü. Tuulik.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur