[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

häirima ‹42›
segama, eksitama; tasakaalu, normaalseisundit v. meelerahu rikkuma. Kellegi rahu häirima. Haiget ei tohi häirida. Müra ja liiga hele valgus häirivad imikut. Miski ei häirinud mu rõõmsat meelt. Ma ei lasknud ennast millestki häirida. Naine häiris meest oma jutuvadaga. Sa häirid loomi. Vaikust häiris ainult rongirataste mürin. Rahva rahulikku tööd häirisid sagedased sõjad. Häiritud uni. Häirivad asjaolud, sekeldused. Silma häiriv värvikombinatsioon.