[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

häbi ‹11› ‹s›

1. sobimatust käitumisest, ebaväärikast teost, alandavast olukorrast tingitud hingepiin, tugev kohmetus-, kahetsus- v. rahulolematustunne, piinlikkus. Suurt, sügavat häbi tundma. Häbi vaadata, öelda. Päris häbi tunnistada, et ma nii laisk olen. Tal hakkas hirmus häbi. Kas sul häbi ei ole? Tal pole raasugi, vähematki häbi. Mu nägu hõõgus talumatust häbist. Häbiga mõtles ta oma arguse peale. Poeks, vajuks häbi pärast maa alla. Punastab häbi pärast. *Temas tekkis segadus, saamatusetunne segunes häbiga, ja ta hakkas kogelema. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: vale|häbi, võltshäbi.
2. see, mis alandab, häbistab; häbistav olukord, alandus. Teeb oma vanematele, õpetajatele häbi. Missugune häbi ja teotus! Häbisse langema, jääma. Kuhu oma häbiga minna? Kus selle häbi ots! Oma häbiks pean tunnistama, et.. Varga häbi jääb eluajaks külge. Reetur on häbiks oma rahvale. *Me võime ainult jõu ja sõjariista läbi / taas endilt raputada orjaikke häbi. J. Kärner. | (häbistamis-, hurjutamissõnana). *„Häbi, häbi, häbi teile!” rääkis proua Helene naerevtõsisel häälel.. F. Tuglas.

silmad (on) häbi täis vt silm [-a]