[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

huul ‹-e, -t 34› ‹s›

1. inimese suu üks liikuv lihaseline äär. Alumine, ülemine huul. Kitsad, paksud, õhukesed, pruntis, mossis huuled. Kuivad, veretud, kahvatud, punased, pundunud, sinetavad huuled. Huuled on lõhki. Huuli niisutama, närima. Huuli mossitama, torru ajama, torutama, kokku suruma, paotama. Huuled tõmbusid muigele, naerule. Naeratus huulil. Ta suudles naist värvitud huultele. Huule peal oli vill. Värisevi, vabisevi huuli. Huuled kisuvad viltu (nutma hakkamise puhul). Huuli kirtsutama, kõverdama (hrl. põlastavalt). Huuli muigutama (sageli pilkavalt). (Endale) huulde hammustama, huult purema (hrl. end vaikima sundides; end taltsutades, oma tundeid, valu vms. varjata püüdes).
▷ Liitsõnad: ala|huul, ülahuul.
2. mingi huuletaoline moodustis v. eseme osa. Õiekrooni, õietupe huuled (huulõielistel). *Lambi huuled olid nõest mustad ja nende vahel värises punane tulekeel.. F. Tuglas.