[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hunnik ‹-u 2› ‹s›

1. hulk ühtekokku v. üksteise otsa kuhjatud esemeid v. mingit ainet. Kuivanud lehtede, puude hunnik. Hunnik liiva, mulda, tuhka. Hunnik raamatuid, vihikuid. Suur, väike, paras hunnik. Hunnikusse koguma, korjama, laduma. Tõstsin suure hunniku kooke taldrikule. Tõi kapist hunniku heliplaate. Lumesahk ajas lume hunnikusse. Padjad ja tekid olid voodis hunnikus. Kalade siplev hunnik paadis. || (roojahunniku kohta). Põõsaalused kõik hunnikuid täis. *Mees või kedagi! Hunnikut sinna ei tee, kuhu kükitab. H. Sergo. || hunnikusse tihedalt kokku, kobarasse. Mehed kogunesid ukse ette hunnikusse. Lambad hoidusid lauda nurka hunnikusse. Tööd jooksevad hunnikusse. || hunnikus tihedalt koos, kobaras. Poisid tulid, trügisid hunnikus tuppa. Lauljad olid klaveri ümber hunnikus koos. Kihuta, kihuta, kuni jalgratas hunnikus 'vormituks, käkra sõidetud, kasutuskõlbmatu'. Autojuht oli kabiini nurgas hunnikus 'kägaras, kokku varisenud v. vajunud'. *Hunnikus elamise tõttu ei suutnud kõige hoolikamadki mehed end puhtad hoida täidest.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: halu|hunnik, hao|hunnik, heina|hunnik, jäätme|hunnik, kivi|hunnik, koksi|hunnik, komposti|hunnik, kruusa|hunnik, laastu|hunnik, liiva|hunnik, lume|hunnik, mulla|hunnik, mätta|hunnik, prahi|hunnik, prügi|hunnik, puu|hunnik, põhu|hunnik, pühkme|hunnik, raha|hunnik, rao|hunnik, rappe|hunnik, riide|hunnik, risu|hunnik, roika|hunnik, rooja|hunnik, rusu|hunnik, räbala|hunnik, rämpsu|hunnik, sasi|hunnik, savi|hunnik, sita|hunnik, sõnniku|hunnik, tuha|hunnik, turba|hunnik, vihu|hunnik, viljahunnik; viletsus(e)|hunnik, õnnetusehunnik.
2. ka piltl (suure hulga kohta). Teenis hunniku raha. Hunnik tööd veel teha. Tema vastu esitati hunnik süüdistusi. Poiss kükitas kivi otsas kui hunnik õnnetust. *Siit kasi, hunnik õelust.. G. Meri (tlk).

konte hunnikusse heitma ~ viskama vt kont