[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

alal|hoidlik

1. alal hoidev, vana säilitav. *Vesistute nimetused ehk hüdronüümid on kohanimede hulgas kõige alalhoidlikumad. L. Meri.
2. konservatiivne, vanameelne. Alalhoidlikud inimesed. Alalhoidlik mõtteviis, vaim. Eesti Kirjameeste Seltsi alalhoidlikum tiib.

apaši|krae
teat. tagant püsti hoidev krae

hoide|klamber
tehn midagi teataval kohal v. teatavas asendis hoidev klamber

hoidja ‹1›

1. ‹s› (< tgn hoidma). Labidavarre, tüürikangi hoidja. Korra ja puhtuse hoidja. Unustab hoidja, tabab püüdja. *Räägiti, et Martini rattal olid veel sõjaeelsed kummid peal. Ta oli säärane hoidja, et temast suuremat ümberkaudu ei teadnud. V. Ilus. || ‹hrl. liitsõna järelosana› elukutse- v. ametinimetustes, näit. laekahoidja | (lapsehoidja kohta). Kaheaastasele lapsele vajatakse hoidjat. Poiss kiindus oma hoidjasse. || ‹hrl. liitsõna järelosana› hoidev ese, näit. järjehoidja
▷ Liitsõnad: laeka|hoidja, lao|hoidja, lapse|hoidja, maja|hoidja, raamatukogu|hoidja, riide|hoidja, riigi|hoidja, ukse|hoidja, varahoidja; kodu|hoidja, kõrvale|hoidja, naha|hoidja, pesa|hoidja, poolehoidja; järje|hoidja, rinna|hoidja, soki|hoidja, sukahoidja.
2. ‹adj› kõnek kokkuhoidlik, säästlik. Hoidja inimene.
▷ Liitsõnad: kokkuhoidja.

kaitse|riiv
juhusliku lasu tekkimist ära hoidev tulirelva osa. Püss on kaitseriivis. Vabastas püssi, automaadi kaitseriivist.

kindla|käeline

1. kindlalt, kogenenult, vilunult, osavalt tegev v. selliselt tehtav (eriti kätega sooritatavas töös). Kindlakäeline autojuht, roolimine.
2. kõvakäeline, rangelt ohjades hoidev, sageli ka karm. Kindlakäeline valitseja. *See oli ennekuulmatu üleastumine, mis oleks vajanud kõige kindlakäelisemat karistamist. H. Väli.

klaasi|hoidja
joogiklaasi hoidev ese. Palju mugavam on juua, kui tuline teeklaas on klaasihoidjas.

küla|karjus
kogu küla karja hoidev karjus, külakarjane

laager ‹-gri, -grit 2› ‹s›

1. peatus-, puhkepaik. a. (ajutine, juhuslik). Ekspeditsiooni, matkajate, jahimeeste, mustlaste laager. Õhtul asusime, jäime jõekääru laagrisse. Siia lööme laagri üles. | piltl. Mehed olid õuemurul laagris 'kobaras koos' ja tagusid kaarte. Saod veeti kuhjalava ümber laagrisse 'kokku, kogumiks'. b. (spetsiaalselt väljaehitatud). Õpilased lähevad laagrisse, on suvel laagris. Laagri I, II vahetus. Laager mahutab korraga 150 puhkajat. || kõnek vangilaager. Buchenwald jt. kurikuulsad laagrid. Näidend käsitleb Stalini-aegsete laagrite elu. Mees on kümme aastat laagrites istunud. c. õppe- v. treeningkogunemine. Korraldati huvijuhtide, keeleõppijate, suvepäevaliste laagreid. Jalgpallurite turniirieelne laager. d. teat. perioodil kasutatav peatuspaik väljaspool asulat. Põllubrigaadi laager. Lehmad viidi kaugele metsaheinamaale laagrisse. e. hrl aj (väe)leer. Juudit läks Olovernese laagrisse. Siin oli olnud roomlaste kindlustatud laager. *Eestlased asusid kiiresti koguma malevat Rävalas ja Harjus, saates samal ajal Taani laagrisse oma esindajad .. A. Vassar.
▷ Liitsõnad: baas|laager, ettevalmistus|laager, jaotus|laager, karja|laager, laulu|laager, mustlas|laager, puhke|laager, põllu|laager, ränd|laager, spordi|laager, suusa|laager, suve|laager, sõjaväe|laager, telk|laager, treening(u)|laager, töö|laager, väli|laager, õppelaager; hävitus|laager, interneerimis|laager, kontsentratsiooni|laager, koondus|laager, sunnitöö|laager, surmalaager.
2. hrl van leer [1]. *Võitlejad jagunesid [lumesõjas] kahte vaenulikku laagrisse. O. Luts. *Kuid tegelikult erinesid nad [= Eesti ajalehed] ometi ise laagrisse. F. Tuglas.
3. tehn võlli v. pöörlevat telge toetav ning vajalikus asendis hoidev masina vm. seadme osa. Laagrite puksid, liuad. Laagreid õlitama. Laagrid lähevad kuumaks.
▷ Liitsõnad: aksiaal|laager, kivi|laager, kuul|laager, liuge|laager, metall-|laager, plastmass|laager, radiaal|laager, veerelaager.

loodi|pomm
käsiloodi vees hoidev raskus. Loodipomm heideti vette.

loodus|hoidlik
loodust hoidev, seda heaperemehelikult kasutav. Loodushoidlik paber. Pooldame loodushoidlikku eluviisi. Loodushoidlik tootmine.

luua|võru
luuaraage koos hoidev võru. Pajuvitsast, traadist luuavõru.

meri|hobuke ‹-se 5› ‹s›
zool kere suhtes nurgi asetseva peaga, liikudes keret püstasendis hoidev merekalake (Hippocampus guttulatus)

motorist ‹-i 21› ‹s›
mootorit teenindav, seda korras hoidev tööline. Mehaanikud ja motoristid. Laeva, elektrikäru, ventilatsiooniseadme, lobripumba motorist. Motorist pani mootori käima.

parduun ‹-i 21› ‹s›
mer tengi hoidev alla laeva pardasse jooksev kinnitustross. Laeva ümbermineku vältimiseks lasti vandid, parduunid ja tengid läbi raiuda.

peitlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
peitev, varjav, varju hoidev. *.. aga siiski nii armas [pesa], nii sala ja peitlik! Ja siin elategi nii, et teid keegi ei kuule ega näe! E. Vilde.

perekondlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. perekonnaga seotud, perekonna(elu)s avalduv, perekonnale omane. Perekondlik sündmus, pidu, ettevõtmine, tähtpäev. Perekondlikud sidemed, suhted, kohustused. Perekondlikud arusaamatused, pahandused. Perekondlik idüll, ühtekuuluvus. Poja pulmad peeti kitsas perekondlikus ringis. Pidin perekondlikel põhjustel palgata puhkust võtma. Perekondlikud tavandilaulud. Milline on ta perekondlik seis? Mis temaga lahti on? – Küllap midagi perekondlikku.
▷ Liitsõnad: puhtperekondlik.
2. perekonda hoidev, perekonnale pühendunud; (loomade puhul ka:) perekonnana ühtehoidev. Naised oleksid tunduvalt perekondlikumad, kui töö seda võimaldaks. Hunti iseloomustab perekondlik eluviis. Luiged on perekondlikud linnud.

pidur ‹-i 2› ‹s›

1. tehn seade masina v. selle osa liikumise aeglustamiseks ja peatamiseks v. soovitava asendi säilitamiseks. Mehaanilised, hüdraulilised, pneumaatilised pidurid. Jalgratta, auto, veduri pidurid. Tuuliku, spindli pidur. Korras, rikkis pidurid. Vajutas, surus jala pidurile. Pani piduri(d) peale, vajutas piduri(te)le. Juht vajutas pidurid põhja 'lõpuni alla'. Tramm, auto peatus pidurite kriiksudes. Bussi pidurid ütlesid üles.
▷ Liitsõnad: elektri|pidur, hõõrd|pidur, õhk|pidur, õlipidur; ketas|pidur, klots|pidur, koonus|pidur, lintpidur; häda|pidur, jalg|pidur, käsipidur.
2. piltl tagasi hoidev, talitsev, tõkestav tegur, pärss. a. ‹hrl. pl.› (sisemiste, psüühiliste tõkete kohta). Moraalsed pidurid. Armastuses on ta liiga arukas, tal on ikka pidurid peal. Poisil on pidurid pealt ära, muudkui kipub kaklema. Alkohol vallandab, vabastab pidurid. Raev pühkis minema kõik mõistuse pidurid. *Joobes kaotab inimene pidurid! Sellepärast ongi joobumus nii lõbus.. V. Adams. b. (takistuste kohta mingis protsessis). Tõsiseks piduriks teadusliku mõtte arengus on dogmaatilised, tardunud vaated. Kõige suuremaks piduriks tervishoiukorralduse parandamisel oli raha vähesus. Leppimine harjumuspärasega on progressi piduriks. Hariduse alahindamine võib saada inimkonna sotsiaalse arengu piduriks.

pinge|stabilisaator
el pinget konstantsena hoidev seade

priit ‹priidi 21› ‹s›
mer priitpurje sirgena hoidev puu

prilli|raamid pl
prilliklaase raamiv ja neid silme ees paigal hoidev prillide osa. Heledad plastmassist prilliraamid. Vaatas üle prilliraamide.

puhas ‹puhta 19›

1. ‹adj› määrdumata, mustuseta, prügita, prahita, saastumata. Puhas auto. Puhtad aknad. Puhas ja must pesu. Puges puhaste linade vahele. Haav tuleb katta puhta sidemega. Pesi särgid puhtaks. Küüri kael, käed puhtaks. Tegi, kasis lapsel suu puhtaks. Pärast sauna on hea puhas tunne. Rapsisin seeliku puhtaks. Liivakast on hoovi puhtamas pooles. Puhtaks pühitud tänav. Puhtaks kraamitud pööning. See on väga puhas linn. Puhta vuugiga 'puhasvuugiga' laotud sein. Puhas ja karge õhk. Puhas vesi. || puhtust hoidev. Kass on puhas loom. Võta üürilisteks puhtad inimesed. || (töö, ameti kohta:) mittemääriv; mittefüüsiline, kvalifitseeritud. Tahab, et lapsed puhtama töö peale saaks. *.. varem oli ta sakslasi pidanud peeneks rahvaks.. Kõik puhtama ameti peal, kes insener, kes meister. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: ime|puhas, kristall|puhas, läikiv|puhas, peegel|puhas, pisar|puhas, särav|puhas, ülipuhas.
2. ‹adj› aus, siiras, süüta, õige. Puhta hingega inimene. Puhtad mõtted, tunded. Suur ja puhas armastus, rõõm. Rääkisin juhtumist puhta südame(tunnistuse)ga. Puhtast südamest 'siiralt, heatahtlikult' öeldud õpetussõnad. Ta on oma nime, au puhtana hoidnud. Ülev ja puhas nukrus. Igatsus puhtama maailma järele. Puhas südamlik naeratus. Puhtad selged silmad. Meie vahekorrad on puhtad. Ta on elanud puhast elu, ta minevik on puhas. See äri pole puhas. Kõik tahavad puhtad poisid olla. *.. on olemas väga puhtaid mehi nagu ausaid naisigi.. A. Aspel (tlk). || seksuaalselt puutumata, süütu. Tahab abielluda puhta naisega.
3. ‹adj› veatu, laitmatu, täiuslik, harmooniline. Puhtad näojooned. Kristalli puhas läige. Puhta kõlaga heli, akord, koor, tenor. Laulja köhatab hääle puhtaks. Räägib väga puhast prantsuse keelt. Puhaste ilmekate vormidega mööbel. Korrapärase püramiidi puhas geomeetria. Akrobaadi puhtad hüpped. Viskas puhta korvi. Sai miinuseta, puhta viie. Lapse nahk on puhas ega vaja erihoolt. Puhtad õmblused. See tikkija teeb väga puhast tööd. Küll on hea puhta maitsega vesi. Puhtad riimid 'täisriimid'.
4. ‹adj› (mittevajalike) lisanditeta, segamata, kõrvalmõjudest vaba, sajaprotsendiline, absoluutne. Puhas kuld, hapnik, piiritus. Sulamid ja puhtad metallid. Söövad puhast rukkileiba, joovad puhast piima. Puhtast siidist kangas. Ehitusel on kasutatud puhast puitu. Puhas kuusemets. Puhtad 'segamata' värvid. Puhast tõugu täkk. See ei ole puhas laika. Ta ei ole puhas hiidlane. Puhas eksperiment. On jäänud kümme minutit puhast mänguaega. Looma puhas lihakaal. Puhas kunst 'kunst kunsti pärast'. *.. [väljaanded] sisaldavad enamasti puhast noodimaterjali, kommentaarideta ja seadmata. M. Kolk.
▷ Liitsõnad: sordi|puhas, stiili|puhas, žanri|puhas, tõupuhas.
5. ‹adj› täielik, ehtne, päris, selge, pelk. Puhas juhus, et nii läks. Tegi nõnda puhtast viisakusest, kadedusest, lollusest. See on puhas ülekohus, pettus, väljamõeldis. Poiss räägib puhast tõtt. Puhta koeruse pärast tehtud temp. Puhtaks ajaviiteks osutunud romaan. Ütles kõige puhtamas eesti keeles, et.. Kaks päeva oli siin puhas põrgu. Laual on puhas viigiseis. Haigustunnused ilmnevad puhtal kujul harva. See on puhtal kujul 'täiesti' minu idee.
6. ‹adj› millestki vaba, ilma, tühi. Hoov on risust puhas. Jänes sööb õunapuud koorest ja pungadest puhtaks. Puhtaks sulanud aknaruut. Puhtaks raseeritud lõug. Tartu oli punastest puhas. Nad on puhtaks röövitud, korter on puhtaks tehtud. Pilved hajusid ja taevas oli puhas. Pühi silmad pisaraist puhtaks. Tema on patust, süüst puhas. Oleme nüüd võlgadest puhtad. Puhas 'kasutamata' paber. Puhas 'postitempliga kustutamata' postmark. Kirjutas käsikirja (vigadest) puhtaks. | piltl. Plats tuleks loodritest puhtaks teha, lüüa.
7. ‹s› kõnek sularaha; puhastulu, kasum. Pidin kakssada puhast välja laduma. Loodab selle tehinguga mitu tuhat krooni puhast teha, saada. Palju su äri puhast annab?

puur|pea
tehn pöörlevat puuri, avardit vm. hoidev metallilõikepingi osa

päevitus|vastane ‹adj›
päevitust ära hoidev. Päevitusvastane kaitsekreem.

püstakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
enam-vähem püstine; üsna püstiselt ülepoole hoidev. Trepp on kitsas ja püstakas. Ronisime mööda püstakat mäekülge ülespoole. Kohati päris püstakad, peaaegu vertikaalsed kaljud. Lüpsiku püstakas tila. Püstakate okstega, õisikutega põõsas. Suurte püstakate sarvedega hirv. Kirtsutab oma veidi püstakat nina, ninaotsa. Püstakate 'esiletungivate' põsesarnadega naine. Vahib püstaka peaga ringi. Tal on ilus püstakas käekiri.

püstine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
püstloodne, vertikaalne; püstiasendis, püsti asetsev, püsti hoidev. Mäenõlv on järsk, kohati peaaegu püstine. Püstine kaljusein. Püstiste seintega kraav, mürsulehter. Püstised müürid. Tee veeres on hiiglasuur püstine kivimürakas. Püstised praod graniidis. Hüppel olgu kehaasend püstine. Ahvid omandasid arenedes püstise kõnnaku. Ronib püstist keerdtreppi mööda torni. Lauad kinnitati püstiste postide külge horisontaalselt. Ilusa püstise võraga õunapuu. Püstine põõsas, kadakas. Püstise varrega taim. Sookask on püstiste okstega. Timutil on tugev püstine kõrs. Taime püstised 'varre suhtes väikese nurga all asetsevad' lehed. Püstise õisikuga, püstiste õitega lill. Segavili kasvab hästi püstisena. Algul koristati püstisemat vilja, siis lamandunut. Metskitse sarved on püstised. Vesipapil on püstine saba. Poiss kammib oma püstist harjasjuust. Tüdruku pisut püstisel nina(otsa)l ilutsevad tedretäpid. Püstine kaelus, krae. Tal on terav keel ja alati püstine pea. Isa kulmude vahel on kaks püstist kurdu. Tormist püstine meri. *Mõnikord lähen mööda tasandit. Läbi püstise raske vihma. Läbi viltuse kerge lume. N. Baturin. | (taimenimetustes). Püstine hiirehernes, luste, elulõng. || (paberil, riidel) otse, sirgelt alt üles v. ülalt alla kulgev. Kirjutab ilusa püstise käekirjaga. Tõmba üks püstine ja üks kaldus joon. Teeb õmblustöö ääred püstise palistuspistega üle. || esile ulatuv. *Aabeli pruudil Millal oli nii lai ja püstine tagapool, et Veranda tundis piinlikkust ülejäänud poegade pärast, kes sellelt silmi ei saanud ära pöörata. L. Promet.
▷ Liitsõnad: poolpüstine.

püsti|päine
pead püsti hoidev; uhke, väärikas. Ta oli uhkelt püstipäine härrasmees. Fotolt vaatab vastu püstipäine noormees. Raskustele vaatamata jäi ta ikka püstipäiseks.

raadio|mehaanik
raadioaparatuuri korras hoidev ja parandav mehaanik

rooli|mees

1. mer (vahiteenistuse korras) rooli abil laeva etteantud kursil hoidev meremees
▷ Liitsõnad: ameti|roolimees, kanaliroolimees.
2. sport väikejahi vm. spordivahendi juht. I, II, III järgu roolimees. Süsta, jääpurjeka, (bobi)kelgu roolimees. Neljane roolimehega paat.
3. kõnek auto-, bussi- vm. maismaasõiduki juht. *Ta pidi ju hoolitsema, et tütarlaps täistuisanud teel roolimehe vastu ei viskuks ja avariid ei tekitaks. V. Saar.

sala|selts
oma tegutsemist ja koosseisu salajas hoidev isikute koondis. Usuline, poliitiline, rahvuslik salaselts. Üliõpilaste salaselts. Valitsuse nuhid luurasid hoolikalt salaseltside järele.

tera|hoidik
tehn lõiketera hoidev seadis (trei- ja höövelpingil)

tervis|hoidlik

1. tervist hoidev, tervishoiunõuetele vastav. Tervishoidlik eluviis.
2. tervishoiuline. Halvad tervishoidlikud olud, tingimused.

topenant ‹-nandi 21› ‹s›
mer raade ja poomide vabu otsi vajalikus asendis hoidev tross v. tali

turnüür ‹-i 21› ‹s›
seeliku tagaosa kohevil hoidev polster v. ribistik (19. saj. lõpul). Turnüüriga seelik. Kinnitas turnüüri seeliku alla. Krinoliinide ja turnüüride ajastu.

tutt ‹tuti 21› ‹s›

1. omaette hoidev (v. kokkuseotud) juuksesalk; (püstine) salk, kahl, tort (karvu, rohtu vms.). Tüdruku laubal on kähar tutt. Pealael turritab jonnakas tutt. Neiul on juuksed kuklasse tutiks seotud. Kuul kiskus loomalt tuti karvu. Kollaste lehtede keskelt paistis tutt rohetavat muru. Lumest on väljas paar tutti helerohelisi palukavarsi. Tornist paistsid puud pisikeste tuttidena. *Onu juuksed kahel pool paljast läikivat pealage hoidusid tutti. V. Luik. *Rukis on nagu rullitud [põllul] maas .. Mitte ühtki tutti ei ole enam püsti. M. Mõtslane. || ‹hrl. sisekohakäänetes› (ühendeis, mis väljendavad kellestki karistavat kinnihaaramist, kellegi ahistamist, sakutamist jne.:) juuksed. Võttis poisil tutist kinni ja sakutas. Haaras vihaga vennal tutist. Naabrid kaklevad, üks on teisel tutis kinni. Hüppas teisele tutti kinni. Suured poisid haarasid väiksemal tutist kinni ja tirisid ta õue. || kõnek (häbemekarvade kohta). Tutti raseerima. || (lindudel:) pikad püstised suled, hrl. lagipeal v. kuklas. Põõsastikus vidistab väike tutiga lind. *Peas kannavad siidisabad kena tutti .. M. Mäger.
▷ Liitsõnad: habeme|tutt, juukse|tutt, karva|tutt, saba|tutt, sule|tutt, villatutt; heina|tutt, kulu|tutt, ladva|tutt, ohaka|tutt, puude|tutt, põõsa|tutt, rohu|tutt, samblatutt.
2. (kaunistavate moodustiste kohta). a. hrl. (villasest) lõngast tups (ümara kujuga v. rippuvate narmastega). Tutiga müts, barett. Tuttidega kingad, tuhvlid. Mustade tuttidega punane fess. Sõba otstes on tutid. Seest oli tõld kaunistatud hõbedaste tresside ja tuttidega. b. lehv. Tüdrukule seoti tutt juustesse, pähe. Lehvivate tuttidega patsid.
▷ Liitsõnad: mütsi|tutt, siidtutt.

vant1 ‹vandi 21› ‹s›
midagi toetav, hoidev tross. a. ehit rippkonstruktsioonis, masti toetamiseks jm. kasutatav pinguldatud terastross. Sillasamba vandid. Vantidega kinnitatud postid. b. mer masti v. tengi laeva külje poolt hoidev tross. Madrus ronis mööda vante üles, rippus vantides. Vandid raiuti tormi ajal katki. Tuul vilistab vantides.

voltis ‹adv›
volti hoidev, volti tõmbunud v. vajunud; voltidesse seatud. Voltis otsmik, kael. Naise kaelanahk, kõht oli voltis. Lõdvalt rippuv voltis puri. Voltis saapad. Kleit oli ilusasti voltis. Voltis kardinad.