[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

adeno|viirus
biol ülemiste hingamisteede haigusi, silmapõletikke ja kõhulahtisust põhjustav viirus. Adenoviiruse tüübid. Imetajate, lindude adenoviirus.

bronhoskoop ‹-koobi 21› ‹s›
med optikariist hingamisteede vaatlemiseks

bronhoskoopia ‹1› ‹s›
med hingamisteede vaatlus bronhoskoobi abil

hinge|toru
anat kõrile järgnev hingamisteede torujas elastne osa kopsudega hingavail selgroogseil, trahhea

influentsa ‹6› ‹s›
van med ülemiste hingamisteede katarr; gripp. *Teda vaevas palavik, nägu õhetas, rinnus olid pisted. „Sul on influentsa,” diagnoosis Klaara. A. Paas.

köha ‹11› ‹s›
hingamisteede limaskestade tundenärvide ärritusest tingitud järsk häälekas reflektoorne väljahingamine; köhimine. Nõrk, tugev, raiuv köha. Kuiv 'eritiseta', märg 'eritisega' köha. Teda vaevas öösiti köha. Sain külmetamisest köha. Köha tuleb peale. Lastel on kange köha. Kostis haige inimese köha. Haigel tuli köhaga verd. Lapsed olid nohus ja köhas. Hobuste, lammaste köha.
▷ Liitsõnad: läka|köha, tubakaköha.

neel ‹-u 21› ‹s›

1. anat kurgule järgnev seedekulgla ja hingamisteede algusosa (pharynx). Suust ja kurgust siirdub toit neelu ja söögitoru kaudu makku. Neelu limaskesta põletik ehk farüngiit. Toiduga võivad neelu sattuda võõrkehad. Neelu suu-, nina- ja kõriosa. | piltl. Kaljukoopa mustav neel. Krematooriumiahju, vulkaani punane neel.
2. neela(ta)mine, neelamisliigutus, neelatus. Suu jookseb vett ja neelud käivad. *Rüüpas siis teise neelu veel ja ulatas klaasi üle laua Vidriku ette. M. Raud. *Olime kui näljased, kes loevad kokaraamatust toitude nimesid ja neelavad seejuures tühja neelu. M. Metsanurk. || aeg, mil kala sööta neelab, neeluaeg. Praegu pole õiget haugi neelu.
3. ‹hrl. pl.› kõnek isu, himu(d). Temal käivad neelud viina järele. Läks sokujahti, värske liha, prae neelud tulid peale. *Ahto tahtis jätta endast paremat muljet ja tänas [söömist lõpetades] viisakalt, kuigi neelud olid veel kõvad. E. Rannet. *Aga koer, kelle neelud käisid linnupesa järele .. A. H. Tammsaare. | piltl. Tema neelud käivad ämma raha, maja järele. *Nüüd aga oli [vanamehel armukese poole] mineku neel sees, ei jäta, kas löö või maha! L. Perandi.
▷ Liitsõnad: suitsu|neel, söögi|neel, toidu|neel, viina|neel, õlleneelud.
4. neelav, imev veekeeris; kiirevooluline koht, neelukoht. Vajuvast laevast uju kiiresti eemale, muidu kisub neel su põhja. Jõesäng õgvendati, saadi kärestikest ja neeludest lahti. | piltl. *Sa oled ju sülitsi sündmuste sees, otse nende neelus. A. Jakobson.
5. bot õie krooniputke suue. Iirise õie kollakas tumedate joontega neel.
▷ Liitsõnad: õieneel.
6. etn lehterjas kitsend mõrras, mis ei lase sinna sattunud kala tagasi pääseda. Mõrra neel ehk pujus.
7. ehit katuse murrukoht, kuhu vihmavesi kokku voolab

nina ‹7› ‹s›

1. inimese ja selgroogsete loomade hingamisteede algusosa ning haistmisorgan. a. (inimesel). Suur, väike, madal, lai, kõrge, pikk, terav, sirge, kongus, nõgus, kõver, viltune, lömmi löödud, ülespidi otsaga, taevasse vaatav nina. Kreeka nina 'profiilis sirgjooneline nina'. Nina ots, selg, tiivad. Tal on nösus, nipsis nina. Nina on (külmast) punane, punetab külmast. Nina on märg, vesine, tatine. Nina nohiseb, luriseb, löriseb, tilgub. Nohistab, luristab, löristab, tõmbab, veab nina, ninaga. Nina on kinni, nohune. Nina nuuskama, pühkima, harima, rookima. Nina nokitsema, nokkima, urgitsema. Nina jookseb verd. Katsub näpuga ja nuusutab ninaga. Nina krimpsutama, kirtsutama. Nina sügeleb. Tõmbab, veab ninaga õhku, lõhna. Lõhn, lehk hakkas, lõi, tungis ninna. Nii vastik hais, et hoia nina kinni, peos. Külm näpistab nina, hakkab ninasse (kinni), nina kallale. Lapsed vaatavad aknal, ninad vastu klaasi. Me hingame kas läbi nina või suu kaudu. Räägib, iniseb läbi nina. Pomises, pobises (endale) midagi nina alla. Paneb, sätib prillid ninale. Vanaisa loeb, prill(id) ninal. Võtab prillid ninalt. Ta loeb palju, kogu aeg on nina raamatus. Tõstis nina raamatust. Lapsed, ärge vahtige kaevu, kaevukoll võtab ninast kinni! Tahab alati igal pool oma ninaga 'ninapidi' juures, jaol olla. Ära ninaga kirjuta 'meenutus kirjutajale, kelle nina on kirjutatavale liiga lähedal'. Silm sirkel (ja) nina vinkel (silma järgi, mõõduvahendit kasutamata tehtava töö kohta). Lähme tuppa nina 's.o. ka ennast' soojendama. Ära krimpsuta ühti nina, võid vahel mustemat tööd ka teha! Esteedid kirtsutasid põlglikult nina. Neil on inimene maha lasta nagu nina nuusata. Ants näitas Heinole isa selja tagant narrimiseks pikka nina 'pani harali sõrmedega käe(d) ninale pikenduseks otsa'. Habe mehe au, nina mehe nägu, kübar mehe kõrgus. *.. ei olnud keegi nii peene ninaga, et ei oleks ära kannatanud keskmist raipehaisu .. A. Kork. *.. ta on mulle nii omaseks saanud nagu silm peas ja nina näos .. E. Vilde. b. (loomal). Koer jookseb lõhna ajades ringi, nina maas. Külm nagu koera nina. Koer nuusib, nina pikal toidu poole. Hunt ulub, nina taeva poole, vastu taevast. Näe, seal juba nina kartulihunnikus! Hobune nuhutab nina(ga). Pullile pandi rõngas ninasse. Põdral on hea nina, tunneb kaugelt inimese lõhna. Torka vasikal nina piima sisse, siis õpib ise jooma.
▷ Liitsõnad: kong|nina, kotka|nina, kulli|nina, kõver|nina, nosu|nina, nõgu|nina, nöbi|nina, nöps|nina, nösu|nina, püst|nina, sadul|nina, tömpnina; kärss|nina, ratas|nina, rõngas|nina, terav|nina, vibunina.
2. kõnek inimene, isik; ka halvustavalt tegelase, asjamehe kohta. Iga nokk tuleb norima, iga nina tikub õpetama. Tähtsad, suured ninad sõidavad limusiinidega ette. Ära lase iga(l) nina(l) ennast käsutada. Viina arvestati, osteti pudel nina peale. Kingiraha koguti 10 krooni nina pealt. *Kus veel on nina välja ilmunud! Käsib aru anda ... V. Ilus.
▷ Liitsõnad: nalja|nina, napsi|nina, nõgi|nina, tahma|nina, tatt|nina, tindi|nina, viinanina.
3. kõnek taip, vaist, oskus midagi nagu õhust, nagu haistes välja uurida v. ennustada. Vaat kus on mehel nina, niisuguse asja aimas ette! Naistel on eriline nina kõike märgata. Küll ta välja nuhib, tal on hea, terav nina. *Kas oli Liina nina, see tähendab taip, teravam kui ühelgi teisel? K. Ristikivi. *Mõned rääkisid ka, et Vakkusel on nina, mingi kuues meel, millega ta end alati vee peal hoiab. R. Sirge.
4. hrl. esiletungiv, eenduv (ees)ots, tipp. Adra nina. Laeva, paadi, lennuki nina. Auto ootas juba ukse ees, nina linna poole. Paat keeras nina vastu tuult. Paat jooksis ninaga kaldaliiva(le). Üks istus paadi ninas, teine päras. Kirvetera eesnurk on nina, taganurk kand. Vanaaegne ninaga 'eenduva mootoriosaga' buss. Kinga, saapa, suka, soki nina ja kand. Laia, tömbi, terava ninaga kingad. Saapatald on ninast lahti. Lahtise ninaga tuhvlid. Rautatud ninadega saapad. Kingad olid suured, nina(de)sse tuli paberit toppida. Traktor tõmbab nii, et nina tõuseb püsti. Teisel suusal murdus nina. Lilled, taimed tärkavad, torkavad ninad mullast välja. || poolsaare, neeme tipp, maanina. Kõpu poolsaare Ristna nina. *Leidsin siis neeme ninas vene, lükkasin lainetele ja katsusin põgeneda. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: adra|nina, kinga|nina, laeva|nina, maa|nina, neeme|nina, paadi|nina, saapa|nina, suusanina; veenina.
5. lastek (vahtrapuu tiibvilja kohta, mida lapsed kinnitavad näpitsana nina otsa). *Ta imestas, et vahtrapuule on alles jäänud ainult ninad ja et pajud on oma lehtedega kogu teeraja .. sillutanud. L. Promet.

rinna|haigus
kopsuhaigus, hrl. tuberkuloos; mõni muu hingamisteede haigus. Põeb lapsest saati rinnahaigust. Suri tiisikusse, tookord ravimatusse rinnahaigusse. Vanaema ravib rinnahaigusi nurmenukuteega.

röga ‹11› ‹s›
ka füsiol hingamisteede väljaköhitav eritis. Limane, sitke, veniv röga. Tuberkuloosihaige mädane, verine röga. Röga köhima, sülitama.

röga|eritus
füsiol vere valgeliblesid, hingamisteede epiteelrakke jms. sisaldava lima eritumine organismist rögana. Rohke, vähene rögaeritus.

rögin ‹-a 2› ‹s›
madal ebapuhas kärisev ja korisev häälitsus (näit. hingamisteede ummistuse tõttu), körin. Hingab, köhib, läkastab röginaga, röginal. Naabertoast kostis magajate norskeid ja röginaid. Arst kuulab looma rasket röginat. Surmaeelne rögin. *Neist jäi sinna vaid taadi piibutõbiste kopsude rögin.. K. Saaber.