[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hell ‹-a 22› ‹adj›

1. täis armastust, õrnust, hellitav, õrn; sooje tundeid tekitav. Hell ema. Hella hingega, südamega inimene. Kellegi vastu hell olema. Põetaja hell hääl. Hell naeratus näol. Elleni ilme, pilk muutus hellaks. Ta lohutas last hellade sõnadega. Mind ümbritseb kõige hellem hoolitsus. Hell meenutus, mälestus, nukrus, tunne. *Nii hella liigutusega kompab vahest ema oma palavikuhaige lapse pead. L. Kibuvits. *..aga tuttavad nimed ja paigad on südamele hellad. L. Vaher. | (loodusnähtuste kohta). Päikese hell paiste. Lõunatuul oli mahe ja hell.
▷ Liitsõnad: tundehell.
2. puudutuse vm. füüsilise ärrituse vastu tundlik; puudutamisel valus, valulik. Päikesest hell nahk. Hapudest marjadest hellad hambad. Jalad on käimisest, tantsimisest päris hellad. Peopesad on tööst hellad. Küürutamine võttis selja hellaks. Ere valgus teeb silmad hellaks. *Sammun läbi tuttavate tänavate, kõrvad hellad veetavate raudlattide kolinast.. B. Alver. || loomult õrn, valukartlik v. vähe vastupidav. Külmetuse, tuuletõmbuse, valu suhtes hell. Ühe inimese närvisüsteem on hellem kui teise oma.
▷ Liitsõnad: külma|hell, valuhell.
3. psüühilise ärrituse suhtes tundlik; kergesti solvuv. Hell õiglustunne. Kriitika suhtes oli ta haiglaselt hell. Pilke, naeru suhtes hell. Etteheited ja solvangud olid poisi üsna hellaks teinud. Kuulujuttude suhtes oli ta kõige hellem. Hell asi, koht, paik, küsimus 'kedagi valusalt puudutav, delikaatset, ettevaatlikku lähenemist nõudev asi, küsimus'. *Torge jõudis kibedamalt pärale, kui Killustik aimata võis, sest Jull oli nendes küsimustes imelikult hell. E. Rannet.