[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

elektri|kaar
el gaaslahenduse puhul elektroodide vahel tekkiv eredalt helendav kaar, Volta kaar

flokkul ‹-i, -it 2› ‹s›
astr faklite mõjul helendav piirkond Päikese kromosfääris

fosforne ‹-se 2› ‹adj›
fosforina helendav. Fosforne helk, kuma. Pimeduses paistsid kassi fosforsed silmad. *Suured kalad ujuvad ümber paadi, jättes fosforsesse vette helkjasvalgeid jooni .. R. Sirge.

hahkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›

1. tuhakarva hallikas, kahvatuhall. Hahkjad madalad pilverünkad. Tal oli hahkjas, otsekui tolmunud nägu. Põõsad olid hahkja tolmukorraga kaetud. *.. madalad ja hahkjad tuisulained lõid üle hangede .. A. Jakobson.
2. vaevumärgatavalt, ähmaselt valgustav v. valgustatud, hämar; nõrgalt, vaevalt helendav. Hahkjas aovine, (hommiku)valgus. Kuu hahkjas kuma. Hahkjas talvehommik. Taevas läks vähehaaval hahkjamaks. *Oli veel pime, aknaavaused vaevalt hahkjad .. M. Metsanurk.

helend ‹-i 2› ‹s›
hrv heledam, helendav, valgem koht. *Tema vastas, kaldapadrikus tumedal taustal, ovaalne helend – evengi nägu. N. Baturin.

helkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›

1. heledavõitu, valkjas, valendav. Helkjas liiv. Helkjad juuksetutid otsmikul. Taevas lõi metsa kohal pisut helkjamaks. *Ööd olid helkjad ja nii vagavaiksed.. O. Jõgi (tlk). || helkiv, helendav. Helkjas vesi, jää, täht. Mere helkjas pind. *Nüüd kalamees on kuningas, / kuub helkjas merehõbedas.. K. Merilaas. *Kui pilvevaht nii valged, pehmed / su ümber helkjad lumeehmed.. M. Nurme.
2. hele, kõlav. Helkjas hääl, naer. Neiu häälel oli väga helkjas kõla. *Läbi katkusurmase ning poolpõlenud küla läksid nad, helkjas regivärss huultel. J. Peegel.
3. hrv rõõmus. Helkjas meel. *Sassil muutus tuju ikka helkjamaks. R. Janno.

hiilgav ‹-a 2› partits

1. heledasti, pideva helgiga särav, helendav. Hiilgav täht, veepind. Kastetilkadest hiilgavad roosipõõsad. Rõõmust hiilgav nägu. *..ning ta silmad olid suured ja hiilgavad. E. Niit (tlk).
2. väliselt uhke, tore, särav, luksuslik. Hiilgav ohvitser, ball, seltskond. Lausa hiilgavad matused. Ta liikus kohmetult ja arglikult palee hiilgavates saalides. *Nad korraldavad hiilgavaid lõunasööke.. A. Jakobson.
3. ülihea, suurepärane, võrratu, silmapaistev. Hiilgav karjäär, sissetulek. Hiilgav edu, lahendus, võit. Hiilgavad tulemused, võimalused. Hiilgav kõnemees, värsimeister. Hiilgava mälu, kujutlusvõimega inimene. Tegi hiilgava partii. Te olete saanud hiilgava hariduse, teid ootab hiilgav tulevik. Ta pidas hiilgava ettekande. See ettepanek, idee, mõte, plaan on lausa hiilgav. Mu enesetunne, tuju ei olnud sugugi hiilgav.

huum|lahendus
el gaaslahendus, mille puhul helendav gaasisammas jaotub heledamateks ja tumedamateks aladeks

kuma ‹11› ‹s›

1. kauge v. varjatud valgusallika nõrk tuhmilt helendav paiste. Õhtutaeva kustuv kuma. Kauge tulekahju kuma. Otsisime teed tähtede kumal. Kuu heitis lumele sinakat kuma. Silmapiiril aimub linna(tulede) kuma. Idataevasse ilmus koidueelne kuma. Pimedusest astus keegi aknavalguse kumasse. Istusime hõõguvate süte punakas kumas. Püüdis kirja lugeda tänavalaterna kumas. Läbi akna tungis suveöö kahvatut kuma. *Ta [= põõsas] oli nii tihe, et päikese kiired sest lehe- ja õiteseinast ainult vähese roheka kumaga jõudsid läbi tungida. E. Vilde. | piltl. Näolt kadus viimane naeratuse kuma. *.. ta silmis tõusis sütitav helk, näol mängles nagu unistatud õnne kauge kuma. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ao|kuma, eha|kuma, koidu|kuma, linna|kuma, loojangu|kuma, päeva|kuma, süte|kuma, tule|kuma, valgus|kuma, vastu|kuma, õhtukuma.
2. hrv kumin. *.. ja siis hakkasid kirikukellad pimm-pammitama. Aeglaselt, nii et löögi kuma ammu enne järgmist kustus. O. Tooming.

meteoor ‹-i 21› ‹s›
astr kosmosest Maa atmosfääri sisenenud meteoorkeha helendav kogum, lendtäht. Augustiöödel näeb sageli meteoore. Noor teadlane kerkis esile meteoorina 'ootamatult'.

protuberants ‹-i 21› ‹s›
astr helendav gaasijuga v. -pilv Päikese atmosfääris

sädelev ‹-a 2› partits

1. helendav, helkiv, sätendav, särav. Läänetaevas sädelev Veenus. Tuledes sädelev linn. Sädelev söehunnik. Hankis endale sädelevaid kalliskive, ehteid. Kuupaistes, päikeses sädelev veepind, meri. Sädelevate jääliustikega mäetipud. Hõbedaselt sädelevad kalad. Kastetilkades sädelev rohi. Ruskelt sädelev veiniklaas. || (kellegi olemuses avalduva positiivse tunde kohta). Kelmikalt sädelevad silmad. Vallatusest sädelev naer. Nakatab kõiki oma sädeleva elurõõmuga. Tuimalt vaikinud Epp muutus korraga lõbusaks ja sädelevaks.
2. väliselt uhke, tore, särav. Sädelevas stiilis loss. Sädeleva maski all peitus arg ning heitlik loomus. *Iga sõna, mis ta suust tuleb, on sädelev vale.. A. Rullingo.
3. eriti silmapaistev, hiilgav, imetlust äratav, suurepärane. See oli sädelev isiksus. Vaimuannetelt sädelev noormees. Teda peetakse sädelevaks vestlejaks. Sädeleva mõistusega riigimees. Temas on sädelevat huumorit. Teravmeelsusest sädelev följeton. Pillub sädelevaid vaimukusi. Sonaadi teise osa esitus võinuks olla kergem ja sädelevam.

särav ‹-a 2› partits

1. tugevasti ja ühtlaselt helendav, valgust kiirgav v. peegeldav, helkiv, läikiv, sätendav. Päikese särav ketas. Tuledes särav maja. Armastas säravaid ehteid. Pillide särav vask. Rohul oli veel säravaid kastetilku. Lumelagendik oli silmipimestavalt särav. Särav suvehommik. Säravad värvitoonid. Brünetil sobib kanda kõige säravamat punast. Puhtusest särav kodu. | bot (taimenimetustes). Särav piimalill. || (kellegi välimusest otsekui kiirgava tunde kohta). Vaatas mulle rõõmust säravate silmadega otsa. Jutustab oma seiklustest säravail silmil, säravi silmi. Käib ringi vaimustusest särava näoga, säraval näol. Näost särav tütarlaps. Heitis mehele oma säravaima naeratuse. Särav ja õnnelik juhataja kiitis töömehi.
2. väliselt uhke, tore, hiilgav, luksuslik. Kuninga särav loss. Särav maskiball. Lavastus oli särav, kuid siiski väheütlev. Mida eakam daam, seda säravam tualett. *Nad [= Bourbonid] .. muutsid linna vähem kui poolteise sajandiga maailma säravaimaks metropoliks. P. Härmson.
3. ülihea, suurepärane, võrratu, silmapaistev, imetlusväärne. Särav debüüt, mäng, võit. Särav tenor, pianist, koomik. Nii säravaid talente sünnib harva. Erakordselt särava mõistusega mees. Kirjaniku särav sõnastus haarab kaasa. Tema särav isiksus jättis seltskonnas kõik teised varju. Lauljatar on endiselt säravas vormis. Ants oli õpingutes vennast palju säravam. Meid ootavat särav tulevik.

taeva|tuli
välk, virmalised, helendav taevakeha vms. Sähvib sinkjat taevatuld. Heitis pea kuklasse ja vaatas sadu sädelevaid taevatulesid laotuses. *Hõredate pilveviirgude vahel tundus taevatuli [= päike] kummaliselt suur, lapergune ja leekjas. E. Rannet. || piltl (loominguvaimustuse kohta). Poeedi silmis, põues põleb taevatuli.

tule|kera
helendav v. leegitsev kerajas objekt (sageli taevakeha). Valgustusrakettide punased tulekerad lendasid taevale. Kraatrist paiskus üles hõõguvaid tulekerasid. Päikese tulekera lõõmas lagitaevas. Boliidid on sageli nähtavad heledate tulekeradena. *Sealt [= Pleekmäelt] laskis ta tulekerasid ja kivikuulisid linna .. J. Kross.

tule|kiri
helendav valguskiri. Tulekirjades sädelev reklaam. Tabloole ilmus tulekiri võistlustulemuste kohta. | piltl. Taeval lookles välgu siksakiline tulekiri. *Tulekirjaga on meil meeles unustamata päevad kolme aasta eest. H. Anto.

tuline ‹-se 4›

1. ‹adj› leegitsev, tuld täis. Koldes hõõgusid tulised söed. Ahjust lennanud tuline säde süütas põranda. Taevas sähvisid tulised välgud. Päikese tuline kera 'tulekera'. || piltl tulena helendav, särav. Taevas on täis tuliseid tähti. Silme ees keerlesid tulised rõngad. *.. ja nende [= inglite] tuliseid rõivaid märkasid ainult vaimust vaesed .. A. H. Tammsaare.
2. ‹adj› põletavalt, kõrvetavalt kuum, väga kuum. Tuline pliidiraud, keris. Ahi on tuliseks köetud. Mees põletatud tulise rauaga pimedaks. Ajas triikraua tuliseks. Tulistatud nii, et püssiraud tuline. Ründajatele valati müürilt tulist tõrva kaela. Tuline rasv pritsis pannilt näkku. Kartulid pandi tulisesse tuhka küpsema. Rüüpasime tulist teed, kohvi. Tulised pannkoogid. Kompress oli liiga tuline. Tuline rannaliiv kõrvetas jalataldu. Päike on ruumid tuliseks kütnud. *Keskpäev aina lähenes ja päike [= päikesepaiste] muutus aina tulisemaks. J. Nõmm. | piltl. Asjad kipuvad siin tuliseks minema. Tao rauda, kuni raud tuline 'tegutse, toimi õigel ajal'. || temperatuurilt normaalsest v. tavalisest kõrgem, palav. Haige laup, otsaesine on tuline. Ega sul palavikku ei ole, ihu nii tuline? Laps oli üleni tuline ja sonis. Tüdruk tunneb, kuidas tal selle ütluse peale kõrvalehed tuliseks lähevad. Tagusime endal aplodeerides peopesad tuliseks. Tema tuline hingeõhk lõi mulle näkku. Niiske vili võib salvedes tuliseks minna.
▷ Liitsõnad: hõõguv|tuline, keev|tuline, põrgutuline.
3. ‹adj› kõrvetavat tunnet tekitavalt kange (alkoholi kohta). Tuline vägijook, pipraviin, naps. Üsna tulise maitsega vein. Rüüpas pudelist: viin läks tulise joana alla.
4. ‹adj› piltl tugevatest tunnetest, tundmustest lähtuv v. neid sisaldav, väga äge. Tuline soov, tahtmine, himu õppida. Tuline vabadusejanu. Noorte tulised aated. Pidas tulise ning sütitava kõne, ettekande. Pöördus rahva poole tuliste sõnadega, tulise üleskutsega. Puhkesid tulised vaidlused. Ettepanek leidis tulist poolehoidu. Teda tervitati tuliste aplausidega. Koosolek oli tuline 'ägedate sõnavõttudega, tormiline'. See on nende tuline veendumus. Kõike tehti tulise vaimustusega. Ta tegi mulle tuliseid etteheiteid. „Tee, et sa kaod!” karjus eit tulises vihas, täis tulist viha. Mul on sinu tuleku üle tuline heameel. Ta oleks tulisest rõõmust ei tea mis teinud. Teda valdas tuline tusk. Mul on tema pärast tuline mure. Tundis oma sõnade pärast tulist häbi. Eit on täis tulist õelust. Mul on temast tuline kahju. Haigel on tuline hirm lõikuse ees. Missugune tuline elamus! *Aga kunagi tulevikus taltuvad need tulised tunded [= armastus] – ja siis tuleb pikk ning troostitu elu. R. Kaugver. || selliseid tundeid omav, innukas, veendunud; fanaatiline. Tuline rahvuslane, isamaalane, patrioot. Tuline rahvajuht, revolutsionäär. Tuline humanist, katoliiklane. Koolmeister on tuline C. R. Jakobsoni vaadete pooldaja. Uuendusel oli tuliseid poolehoidjaid. Tuline vabadusidee eestvõitleja. Tuline taimetoitluse propageerija. Teda tunti talupoegade õiguste tulise kaitsjana. Poeedil on palju tuliseid austajaid. *Tundsin teda väga hästi, on üks tuline mees, armastab oma rahvast .. E. Särgava.
5. ‹adj› piltl loomult, olemuselt kuumavereline, kergesti süttiv, ka tormakas, taltsutamatu vms. Lõunamaiselt tulised armeenlased. Poiss on veel noor ja tuline. Anne oli tüdrukuist kõige tulisem. Äge ja tuline oled sa ju alati olnud. Majandusjuhiks on ta liiga tuline. Noored on harilikult tulised ja mõtlematud. Tulise loomuga mees, naine. Andresel on tuline iseloom. Tal on tuline süda, hing. Püüa taltsutada oma tulist meelt! Ta läks rääkides, rääkis end tuliseks 'ägestus'. Heitis vastasistujale tulise 'ägeda' pilgu. *Ta esiisad, tulise verega mehed, olid tapnud nii mõnegi oma vastastest .. A. Jakobson. *Clemet oli ju poisikesena üsna tulise peaga [= tulipea] .. H. Sergo. || (tormaka, rahutu looma, hrl. hobuse kohta). Tuline ratsu. Tal on tulised hobused tõlla ees. Kihutas oma tulise täkuga kõigist mööda. Taat ei saa noore tulise loomaga enam hästi hakkama. *See oli noor Sõrgelju, kes sõitis tulise põdraga läbi taiga .. H. Laipaik.
6. ‹adj› (väljendab mingi omaduse v. olukorra ülimat astet). a. väga, äärmiselt suur, kõva. Tulise külmaga ei mindud metsa tööle. Tundis lausa tulist nälga. Majas valitses tuline puudus, vaesus. Me nägime selle asjaga tulist vaeva. Sai selle tehinguga tulist kahju. Töötati tulise hoolega. Poiss oli täis tulist julgust. Neile tehakse tulist ülekohut. Mehed hauvad tulist kättemaksu. Hüüdis appi tulises hädas. Selles asjas, selle koha pealt on Jüril tuline õigus. Miks ma peaksin loobuma, kui mul on pärandusele tuline 'täielik' õigus. Hannu rääkis tulist tõtt. Tuline õnn, et täna sadama ei hakanud. *.. pohlamoos oli talvel tuline hea kala või süldi juurde salatiks võtta. A. Hint. b. (löögi, hoobi, peksmise, ka tulirelvast lasu kohta:) tubli, kõva, mõjuv. Sai paar tulist hoopi, vopsu. Andis, virutas teisele tulise kõrvakiilu. Sähvas hobusele piitsaga tulise siraka. Poiss on oma tempudega isalt tulise keretäie ära teeninud. *Kuid nüüd laskis Tuomas ja saatis tulise [= kõrvetava] kuuli karu koiba. F. Tuglas (tlk). | ‹substantiivselt›. Põrutas püssist paar tulist. c. (valutunde kohta:) terav, kibe. Haav tegi tulist valu. Kannatab tulist hambavalu. Tuline valuhoog käis kehast läbi. Tallaalused, päkad on pikast käimisest tulised 'hellad, valusad'. | ‹substantiivselt›. *.. kobe muld kõditas taldu, kuid küürukoht ajas siiski kibedat tulist välja. H. Väli. d. (võitluse, võistluse kohta:) äge, metsik, pingeline, raske. Puhkes tuline lahing. Mõlema poole kaotused selles tulises tapluses olid suured. Meeste vahel läks tuliseks lööminguks. Poiste tulised pallimängud. Tuline heitlus jalgpallis, jäähokis, males. Möödas oli esimene tuline võistluspäev.
7. ‹adj› (kiiruse, kiirustamise kohta:) tormakas, hoogne; pöörane, kange. Tuline masurka, samba. Tants, pillimeeste mängurütm muutus järjest tulisemaks. Läks lahti tuline sõit kodu poole. Hobune laseb tulist traavi, galoppi. Tulisel sammul tõtatakse tööle. Nüüd oli neil tuline minek. Ruttasin tulise valuga sõbra poole. Lapsed tormavad tulise hooga, tulise tuhinaga uksest sisse. Poiss tormas tulisi jalu 'tulistjalu' minema. Auto kihutas meist tulise ajuga mööda. Ta pani tulise kiiruga jooksu. Riietuti tulise kiiruga. Äraminek, põgenemine sündis tulise kiiru(se)ga, tulise rutuga. Kõigil oli äkki kuhugi tuline rutt. Sul ka kunagi aega ei ole, aina tuline kiire. Nende töödega on tuline kiire (taga). Tulised askeldused, toimetused, asjaajamised. Päevad olid täis tulist tööd. Viljalõikuse tulised päevad.
8. esineb mitmesugustes kirumisvormelites. a. ‹adj› Oh sa tuline kurat! Millega te, tulised kuradid, nüüd hakkama saite! Sa tuline saatan, hinge tahtis välja võtta! Sa tuline mait, mis nüüd juhtus! b. ‹s› Oh sa tuline oma jutuga! Võtku sind tuhat ja tuline! Kuhu ta, tulise päralt, ometi nii kauaks jääb! Tulise pihta, kas see on siis mehetegu! *Tuhat tulist! Kas see poisijõmm, kes mind jääpraost välja tiris, olete tõesti teie?! J. Metua.
9. ‹s› kõnek (valu tekitava löögi kohta): hoop, latakas, sirakas vms. Norijale anti, virutati, valati rusikaga paar tulist vastu vahtimist. Sai kakluses mõne hea tulise. Nähvas piitsaga hobusele paar tulist. Tõmbas hobusele ühe tulise ja kihutas minema. *Kui veel kord tuled minu [= haagikohtuniku] aega viitma, siis saad armetumast kuuskümmend tulist! E. Vilde.
10. ‹s› kõnek viin vm. kangem alkohol. Pani sada grammi tulist hinge alla. *„Katsuge söögi sekka ka Stockholmi tulist, annab hea isu,” pani tüdruk viinanõu keset lauda. H. Sergo.