[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hark ‹hargi 21› ‹s›

1. harali asetsevate harudega (hrl. kahe haruga) ese v. esemeosa. Telefonitoru hargile asetama, panema, hargilt võtma, tõstma. Lõkke kohal, maasse löödud harkidele asetatud kepil rippus suur teekann. Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp, nupu peal mets '(= inimene)'. *Tugev noor mees lükkas [mootor]ratta hargile seisma.. O. Tooming. || ‹hrl. pl.› piltl (jalgade kohta). Pikkade harkidega mees. Vajus üle harkide lumme. Mõlemad sumasid harkideni poris. Laps seisis keset õue, hargid paljad. *..kuid mina polevat ärganud. Alles õhtusöögiks sai ta mulle hargid alla. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ahju|hark, heli|hark, kaevu|hark, langetus|hark, poti|hark, võrguhark; tulehark.
2. kahe v. enama samas tasapinnas asetseva haruga põllutööriist millegi (peamiselt sõnniku) tõstmiseks, laotamiseks, kaevamiseks vms. Kahe-, kolme-, neljaharuline hark. Hargi harud, vars, näsa. Tõstab hargiga sõnnikut, heina, põhku. Kaevas hargiga maad.
▷ Liitsõnad: aia|hark, kartuli|hark, mulla|hark, sõnnikuhark.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmes putukanimetuses
▷ Liitsõnad: kõrva|hark, nõel|hark, vesihark.