[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hammustama ‹37›

1. hammastega millestki tükki, pala eraldama ja (söömiseks) suhu haarama; hammastega purustama v. katki lõikama. Hammustab õuna küljest suure tüki, paraja suutäie. Lapsed hammustavad vaheldumisi ühest ja samast saiapätsist. Hammustab redise pooleks, pähkli puruks. Õmblustöö lõpetanud, hammustas neiu niidi katki. Hai võib hammustada inimesel jala, käe otsast. *Hammustavad üks ja teine ja söövadki sedaviisi terve võileiva ära. O. Luts. || (söömise kohta). Poiss hammustas isukalt saia ja vorsti. Ta hammustas pudru juurde, kõrvale ka leiba. *Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ja ei sülitanud üldse mitte. A. H. Tammsaare.
2. hambaid (ka suiseid, astelt) sisse suruma v. muljudes kokku pigistama. Haukuja koer ei hammusta. Kass küünistas ja hammustas mu kätt. Rott hammustas ta sõrme katki, veriseks. Poiss hammustas kinnihoidjat käest. Uss hammustas teda kanda. Sääsed, kihulased, kärbsed, kirbud, lutikad, sipelgad hammustavad. Huulde hammustama. | piltl. Külm, pakane hammustab ninaotsa ja põsenukke. *Aga elu hammustab valusasti igaüht, kellel kaitsjat ei ole. A. Jakobson.
3. piltl teravas toonis, salvavalt midagi ütlema. Hammustav küsimus, vastus. Hammustav pilge, iroonia. Hammustavad sõnad. *Ja nõnda hammustabki neiu: „Käisin, kus käisin – tegin, mis tegin: on mul vaja sinule sest aru anda!” E. Vilde. *„Näed, agronoom, kuidas meil lookesed on.” – „On nagu vaja,” hammustas Juursalu otsekohe vastu. V. Ilus.

mis kärbes [kedagi] hammustas vt kärbes