[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hagu ‹hao 27› ‹s›

1. kütuseks vm. otstarbeks maharaiutud peened puud, võsa, puuladvad ja laasitud oksad; üksik oks. Hagu raiuma, tegema, vedama. Kubu, sületäis, koorem hagu. Korjab lõkke tegemiseks hagu. Pani, ajas hagu pliidi alla. Tulle visati kuivi, tooreid hagusid. Eit küttis hagudega saunahurtsiku soojaks. Hagudest aed. Kuhjalava haod. Heinavirna alla laoti hagu. *Tee põhjaks [soos] haod või rida puupakke kõikuval pinnal. A. H. Tammsaare. *Vend aga, pikk hagu käes, utjas neid [= sigu] vahvasti tagant. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: kase|hagu, lepahagu.
2. murd kaera pööris. *.. kaer kasvatas hagu pikaks ja haraliseks. E. Särgava.