[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

haavama ‹haavata 48›

1. kellelegi haava v. haavu tekitama. Kedagi lasuga, mõõgaga, noaga haavama. Sai lahingus, sõjas, pommitamisel õlast, jalast haavata. Ta on kergesti, raskesti, elukardetavalt, surmavalt haavatud. Tulevahetuses haavas põgenik kaht politseinikku. Mürsukild haavas teda käsivarrest, käsivarde. Haavatud käsi valutas. Haavatud inimene, metsloom.
2. solvama. Kedagi sõnadega, käitumisega haavama. See jutt haavas naist hingepõhjani. Kõneleja toon oli lausa haavav. *Ma tean ju, .. kuidas ta inimesi oskab haavata ja ärritada .. E. Vilde. || valusalt puudutama ja riivama. Kellegi au, uhkust, iseteadvust, õrnemaid tundeid haavama. Selline maitsetus haavas ta ilutunnet. Kõrva haavavad sõnad, pilkelaulud. Silma haavav korratus.