[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 1 artikkel

hõre-da 2› ‹adj

1. üksteisest suhteliselt kaugel asetsevatest ühesugustest osadest koosnev, harv; üksteisest suhteliselt kaugel asetsev; ant. tihe, paks. Hõre mets, männik, põõsastik, vili, hein. Ta juuksed, habe ja ripsmed olid päris hõredad. Hõre kude, riie, sall, võrk. Hõredaks kulunud püksipõlved. Hari, kamm on hõre. Suur ja hõre käekiri. Hõre nagu sõelapõhi. Hõre haiglate, koolide, teede võrk. Hõre rahvastik, asustus, taimkate. Kõrgmäestiku hõre õhk. Väga hõre külv. Üpris hõreda võraga puu. Udu, suits muutus hõredamaks. Komeedi saba koosneb hõredast ainest. Sadas hõredat vihma, lund. Pilved olid nii hõredad, et kuuvalgus pääses mõjule. Hambad hõredad nagu rehapulgad. *Baraki hõredate, halvasti täidetud laudseinte taga nuttis tuul. P. Kuusberg. || selline, kus midagi esineb harvalt, kus osalevad vähesed vms. Viljapuude hõre istutus. Hoonete hõre paigutus. Hõre tulevahetus vaibus peagi. Lumesadu oli üsna hõredaks jäänud. Õhtul on tänavatel liiklus hõredam. Saalist kostis üksnes hõredat plaksutamist. Ooteruum oli rahvast, inimestest hõre. | piltl. Asusime teele, kui pimedus, hämarus juba pisut hõredamaks muutus. Mu pea on juba hõre, ei pea enam midagi kinni. *Mu enesetunne oli liiga hõre ja lünklik selleks, et tabada mingeid muutusi. V. Beekman.
2. piltl vähepakkuv, pinnapealne, lünklik. Laialivalguv ja hõre referaat. Näidend on ideelt huvitav, ent sisult hõre. Sõnaraamatu lõpuosa on hõre, nii et mõned harilikumadki sõnad puuduvad. *Meie kunstielu oli seni ikkagi hõre olnud. F. Tuglas.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur