[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

fakt ‹-i 21› ‹s›

1. see, mis tõesti on toimunud v. eksisteerinud, mis tõesti toimub v. eksisteerib, tõsiasi, tõik. Kindel, veenev, üldtuntud, vaieldamatu fakt. Fakt jääb faktiks. Nõuti tõendavaid fakte. Seadus tunnistab ainult fakte. Ta on seatud fakti ette; seisab fakti ees. Pead leppima sündinud faktiga. *Ent oli fakt, et Tiit oli temast palju targem .. V. Saar. || seik, asjaolu. On selgunud uusi, huvitavaid, olulisi fakte.
▷ Liitsõnad: ajaloofakt.
2. kõnek (kinnitussõna). *Seda asja tuleb klaarida. Fakt. H. Lumet.