[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

faas1 ‹-i 21› ‹s›

1. mingi nähtuse, protsessi, objekti, keha seisundi vms. arenemisaste, esinemisjärk v. -periood. Haiguse faasid. Une kaks faasi. Taim on tõusmete, kõrsumise, õitsemise faasis. Sportmängu, liigutuse faas. Läbirääkimiste, revolutsiooni esimene faas. || füüs võnkumist igal hetkel iseloomustav suurus, võnkumise hetkeseis
▷ Liitsõnad: alg|faas, kesk|faas, lõppfaas; libisemis|faas, pidurdus|faas, tõukefaas.
2. astr taevakeha valgustatud (v. varjutatud) osa ja kogupindala suhe. Kuu faasid.
3. el vahelduvvoolumasina üks mähise harudest; vahelduvvoolusüsteemi üks elektriahelatest
4. füüs süsteemi füüsikaliselt ja keemiliselt ühtlane osa. Segu vedel, tahke faas. Ravimudad koosnevad ühest vedelast ja kahest tahkest faasist.

faas2 ‹-i 21› ‹s›
tehn terava serva kõrvaldamisel moodustuv kitsas kaldpinnariba. Freesi, peitli faas. Uksetahveldise äärtele olid lõigatud väikesed faasid.