[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

esik ‹-u 2› ‹s›

1. hoonesse v. tubadesse viiv väike eesruum. Korteri, sauna, pesuköögi esik. Esikust viib uks kööki, elutubadesse. Jättis mantli, üleriided esikusse.
2. hrv esiklaps. *Vaata, juba neilgi suur poisijõmps Jüri, kes varsti läheb kooli ja saab targaks. Igatahes on isal oma terase esikuga suured kavatsused .. O. Luts.
3. van ninamees, juht, eestvedaja. *.. mis vallavanemad ja muud esikud talle ette rääkisid, selle peale ütles ta „ei” ehk „jah” .. J. V. Jannsen. || folkl (eesti pulmakombestikus:) pruuti pulmakutsumise ja andide kogumise käigul saatev isik (hrl. vanem naisterahvas)
4. anat sisekõrva, suuõõne, ninaõõne, tupe vm. eesmine osa (vestibulum)
▷ Liitsõnad: suu|esik, tupe-esik.