[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

eri ‹indekl. adj›
erinev, erisugune; eraldi olev, omaette eksisteeriv, iseseisev. Külma taluvad eri inimesed erinevalt. Palju eri arvamusi. Laiul kasvab rohkem kui kolmsada eri taimeliiki. Vastuvõtt on iga päev eri ajal. Eri ajastutel on eri tavad. Romaan ilmus algul ajakirjas, hiljem ka eri raamatuna. Tasapinna eri punktid. *Igaühega on tal eri jutt, eri toon, kuid kõigiga on ta sõbralik, hell... H. Angervaks.

eri ‹11› ‹s›
murd asjaajamine, toimetus, asi. *„Mis sul siis eri ka oli?” päris Madis varsti .. „Suurt midagi,” vastas Jupits tusaselt .. I. Sikemäe. *Ning ta teeb endale uuesti eri naabermajasse, et vaadata, kas kell tõepoolest on alles nii vähe. A. Hint.

eri-
‹liitsõna esiosana›
1. spetsiaalse iseloomuga, eriline (2. täh.); näit. eriauhind, -fond, -harjutus, -harrastus, -huvi, -istung, -kaart, -kavatsus, -kokkulepe, -komisjon, -komitee, -korraldus, -korrespondent, -kursus, -luba, -nimestik, -nõue, -nõupidamine, -näitus, -osakond, -otstarbeline, -otstarve, -paragrahv, -preemia, -rong, -saade, -seeria, -sisuline, -soodustus, -talong, -tasu, -teade, -uurimine, -uurimus, -vahend, -varustus, -vorm, -väljaanne, -väljaõpe || erialane, kutse-; näit. eriaine, -arst, -distsipliin, -haridus, -haru
2. spetsiifiline, eriliste omadustega, eriline (3. täh.); näit. erijoon, -keel, -laad, -laadne, -nüanss, -omadus, -oskus, -pära, -pärane, -pärasus, -tunnus, -varjund
3. ‹omadussõnadega ja neist tuletatud abstraktnimisõnadega› lahkuminev, erinev, mitmesugune; näit. eriaegne, -aegsus, -mahuline, -nimeline, -palgeline, -suunaline, -tekkeline, -tüveline, -vanune, -viisiline, -värviline